Minu kadunud vanaisa ütles mulle kunagi, et kui inimene magab käed üle pea, siis on inimene õnnelik. Tol ajal ma ei saanud aru, kuidas saab niimoodi magada, käed pea kohal või pea all – noh, umbes nagu stereotüüpselt kujutatakse ette tüüpi, kes kuskil aasal õlekõrt närib ja taevasse vaatab.

Vanaisa magas täpselt niimoodi vahepeal. Eile, kui ma und ootasin (mis ei tahtnud ega tahtnud tulla – one of those nights), siis ma mõtlesin sellele, mis vanaisa kunagi ütles. Ma ju magan ka praegu käed üle pea, need hoiavad mul vahepeal patja pea peal kinni.

Mulle meeldis magada vanaisa-vanaema voodis. Nende tuba oli tilluke, aga padjad hiigelsuured ja pehmed; ma igatsen neid patju. Nende öökapi sahtlid lõhnasid vietnami salvi järele ja öökapi kohal oli peegel, mis rippus seinast 45kraadise nurga all, nii et isegi mina nägin seal ennast, kuigi olin veel pägalik.

Selle toa aknast oli suveõhtutel kuulda, kuidas pargis laksutavad ööbikud ja pahandavad hakid, teinekord oli isegi kuulda öökulle või seda, kuidas mõni pahur siilike mööda hoovi tuterdas.

Nüüd seda tuba enam pole.

Eile und oodates… pikalt ootasin und. Väga pikalt. Ja enne magama jäämist tulevad alati loominguliselt parimad mõtted. Trikk on püüda neid hommikul taastada. Selleks ma trükin telefoni uitmõtteid, mis pähe tükivad. Ideed enne magamajäämist, just vahetult enne seda, kui unemaale lähed, on grandioosselt head. Pea läheb kuidagi lahti ja loome voolab ühest kõrvast sisse, teeb ajus mitu tiiru ära, jõuab südamesse, sealt kõhtu ja uuesti ajju.

Võib-olla sellepärast käib kirjutamise kirjutamise juurde alati ka pokaal veini, sest see on üks väheseid viise, kuidas ma oskan oma pea samamoodi juhtmest lahti sõlmida, nagu enne unne suikumist iseenesest juhtub. Et sa nagu lükkad varbaga selle paokil ukse rohkem avali.

See on asi, mida on väga raske selgitada inimestele, kelle aju töötab teistmoodi.

/

Istusin päikselaigus trepil ja tundsin, et olen täiesti tühjaks imetud. Kuhu see energia kõik läheb?