Vastuolulised tunded on viimasel ajal vallanud. Ei taha olla üksi, tahan olla üksi. Inimesed ajavad marru, inimesed panevad endasse armuma. Enam ei saa aru, mis on, mis pole, mis tuleb, mis läheb. Ainus, mis paistab olevat tõeline pelgupaik, on voodi ja kassid, kes maailma eest kaitsevad. Ergud on jälle paljaks kistud, ise ka ei saa aru, miks või mille tõttu.
/
Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled
Ma armastan sind täpselt nii nagu sa
Ma armastan sind täpselt nii nagu
Ma armastan sind täpselt nii
Ma armastan sind täpselt
Ma armastan sind
Ma armastan
Ma
/
Võtan lause juppideks lahti, panen kokku tagasi, tulemuseks on vaid sõna “ma”. Sina võid armastada mind täpselt nii nagu ma olen, aga mis siis, kui mina ei armasta end täpselt nii nagu ma olen? Ma armastan sind täpselt nii nagu sa oled.
/
Aju on täiesti kokku jooksnud, mul on kolm avalikku esinemist ees ootamas, üks juba sel neljapäeval, ja mul on uitmõtetega fail, täiesti vormistamata, mitte mingil juhul selles asendis, et sellega võiks kolmveerand tundi täis tõmmata… Ühelt poolt mõtlen, et äkki paneks mõtted punktidena ja improviseeriks, aga ma ei tea, kas ma oskan. Rääkida ma ju võin tundide kaupa, aga kui keegi vastu ei räägi, siis on raskem.
Aga mis see blogimine muudki on, kui iseendaga rääkimine, trükitähtede vormis. Heal juhul, kui oled mõtted, hinge virtuaali loopinud, siis heal juhul, ma kordan, HEAL JUHUL, püüab keegi selle kinni ja võtab ette mõne kommentaari kirjutamise. Üldiselt aga kaovad mõtted virtuaalmaailma ära, nad on seal, bittide ja baitidena, oma igavesti tuntud 11010101101101011110111011 reas, üksinda, hõljuvad, ootavad ei-tea-mida…
Inimesed ajavad marru, äratuskell ajab marru; ja siis tõmbab miski naeratuse näole, päike on väljas, meri on ukse ees…
Täpselt ikkagi ei tea (või eit, ea) mis või kuidas, kõik on sassis, kevadpäike, kevadhormoonid, hingeline nõtrus ja kehaline nõrkus erinevate põhjuste pärast… Jooksen mõtteist ja verest tühjaks ja jään ootama, et keegi teeks mulle restardi.
Ma
Ma armastan
Ma armastan sind
Ma armastan sind täpselt
Ma armastan sind täpselt nii
Ma armastan sind täpselt nii nagu
…nagu ma oskan. Muudmoodi ei oska, muudmoodi ei armasta.
3 thoughts on “ajutiselt parooli all”
see ongi kevad. küll kõik laabub.
ja äkki tasubki improviseerida?
Pean Kadriga nõustuma. See ongi kevad. Mul on juba nädalaid olnud enam-vähem sama tunne. Mitte miski ei laabu, inimesed kisuvad Sind sajast suunast, vihkad ja siis armastad ning kõik on täitsa hullumaja. Siis aga tuleb päike jälle pilve tagant välja ja kevad oma tõelises ilus jõuab kohale.
Selle mõtete ja paberite kohta – las ta täna veel olla kui just vaim peale ei tule. Hommik on õhtust targem…
Oh, rõõm, et ma pole ainsana segi läinud peast:)