Eile toimus Mökus kaua oodatud (st mina olin kaua oodanud) Tartu esimene stand-up comedy šõu, kus astusid üles kolm kutti. Ma valmistusin mõtteis selleks ürituseks juba mitu nädalat, sest kuigi mul polnud näiteks eriti usku Ericu vaimukusse (sst ta ütles mulle, et ta ei tea, kes on Dylan Moran ja see oli minu meelest aktsepteerimatu – sa oled stand-up comedian ja EI TEA, kes on Dylan freaking Moran?!), selgus hiljem, et kartus oli olnud asjatu. Eric osutus hoopis kolmest naljakaimaks, kui nii saab üldse öelda.

Ei, väga kihvt oli. Pisike Möku oli pilgeni rahvast täis, kuigi püha teisipäevaõhtu, ja naerda sai möirata kõvasti. Muidugi, paljud naljad olid suunatud eestlastele või olid eestlaste kohta, aga see ju eestlasele meeldibki – teada saada humoorikas võtmes, mida välismaalased meist arvavad.

Ühesõnaga, kutid teevad šõud veel ka tudengipäevade ajal, vist Vildes (või Wildes), aga kuna see koht oli vaheapeal pankrotis ja uued omanikud pole veel suutnud kodulehte tööle panna (vähemalt mul ei õnnestunud leida), siis tean ma ainult, et üritus toimub 27. aprill siis tuleb vaadata ürituse oma kodulehekülge: Tartu Comedy Festival.  Selles mõttes, et… jei, lõpuks ometi üks festival meie linnas, mis on nii täpselt minu üritus ja sobib nagu käsi kägiveenile!

Miks Eestis see püstijalanali levinud pole? Arutasime seda eile ja mõtlesime, et äkki on asi selles, et meie teatriõpilased tahavad pigem teha Suurt Kunsti ja naljaviskamine laval (enda häbistamise kartusega) on nende jaoks liig mis liig. Kui võrrelda just teiste maadega, kus ülikoolilinnakutes korraldatakse sageli püstijalanalja üritusi, kus teatritudengid siis laval villast saavad visata.

Ma ei ütle, et meil häid koomikuid pole, on küll, aga miks neid rohkem pole? Just amatööride või alles õppivate hulgas?

Lõpetuseks ka kuttide reklaamvideo: