Alles ma kirusin oma naabreid. Eile käis köögis neil hirmus sõda, keegi polevat helistanud ja mees oli hirmsal kombel endast väljas, et ta seda kõnet ei saanud või ei võtnud keegi tema kõnet vastu või misiganes. Tropid ühesõnaga täies hoos.
Täna tulin siis töölt koju ja koridoris nende ukse ees vedeles kaktine klosetipott. Loputuskast verine, kusjuures. Ei tea, kes ära tapeti, aga lapsed jooksid küll rõõmsalt mööda koridori üles-alla, vist neilgi vahelduseks põnev, et ema ja isa on suutnud elamises midagi ära lõhkuda ja nüüd tullakse asendama ja see on ju põnev! Siis, kui sa päevad läbi ainult kisava isa eest voodi all peidus oled, näiteks. Ma usun, et siis, sellise elu juures, on isegi vetsupoti vahetamine põnev ja oodatud vaheldus.
Ma üldiselt üritan mitte inimestest halba mõelda või neile oma viha suunata (sest selline asi sööb teadupoolest ainult sind ennast seestpoolt), aga nende alumistega… Õrgh.
/
Täna sain muide täiesti ootamatult ühest asjast aru, aga selle ma vist kirjutan kuhugi raamatusse sisse. Selle, millest ma aru sain.
/
Laupäeva öösel jooksin mööda Emajõe kaldaid, vesi on nii kõrge, nii kõrge, jõelt tõusis tontlik udu, mind rebis kättpidi straffordshire tõugu loom, kellega me koos üle porilompide karglesime, vahepeal koos puuoksi taga ajasime ja hingeldasime, kuum hingeaur pahvakatena suust öhe purskumas, ja mul oli hea ja mul oli äge ja mind isegi ei pannud porine mantel enam muretsema.
Milleks muretseda, kui sul on sõbrake, kellega võidu joosta?
Ja mu silme ees oli 30 Seconds To Mars video “Kings and Queens”.
4 thoughts on “kings and queens of promise”
Uuuuuh, staffid on nunnud =)
Aga hullude naabritega on kohati ikka paras õudus elada, mu endine naabrimees oli mingi õudne joodikas, kes ennast deliiriumisse juua armastas ja siis mööda maja ringi kolistas. Naabrid -.-
Õudne, kuidas tahaks, et midagi selles olukorras muutuks, aga ei muutu.
“Ma üldiselt üritan mitte inimestest halba mõelda või neile oma viha suunata (sest selline asi sööb teadupoolest ainult sind ennast seestpoolt)…”- mul ongi juba see jama (kolleeg on tropp kuubis), seest õõnes, juhe koos, närvid läbi. Kõige rohkem ajabki marru see, et lasen sellisel asjal endale mõjuda. Üks hetk väljus see tunne kontrolli alt. Kuidas seda õõnsust parandada? Töölt ära minna oleks hetkel ekstreemsus – masu, millega üritatakse mind sõprade poolt reaalsuses hoida. Reaalsus on aga see, et ma olen närvipundar. See on jube. Loodan, et sinuga sama ei juhtu.
K., nüüd on mul tagasi tõmmanud. Aga olen tähele pannud küll, et viimasel ajal käivad inimesed närvidele. Ma ei teagi, mida selle vastu teha, kui muud, et tekikookonis peidus olla.
Muide, Bonesis oli eile üks vihamanageerimise nipp: kummipael käe ümber ja kui närvi ajab miski, siis tõmba seda ja lase vastu rannet plaksatada. Pidi aitama:)