Mul on toanurgas kandiline kauss, vett täis. Peamiselt selleks, et õhk nii kuiv poleks, aga kui aus olla, siis vahet ei tunneta – nägu ikka kuivab, juuksed ja kassid on ikka elektrit täis. Aga kassidele hirmsasti meeldib. Aeg-ajalt ma ärkan korraks öösel üles ja kuulen, kuidas toanurgas käib vaikne limps-limps-limps… Keegi on jälle vett lakkumas.

Ja vee juurest saab sujuvalt minna selleni, et mul on nüüd pesumasin. Päris enda oma ja valge ja nunnu ja laulab mulle, kui pesulaar valmis on. Terve mu täiskasvanu elu, kui välja jätta Tallinnas elamise periood, on mu pesupesemine näinud välja selline. Kõigepealt mustad riided kottidesse – mul on selleks kaks suurt kotti, üks vana spordikott ning teine äialt pännatud piisoninahkne (?) kott, mis on hirmus mõnus reisikott, aga sang läks katki.

Laon aga pesu kotid täis, vinnan selga, istun number 4 peale ja sõidan ühikasse… Kus siis pesu masinasse, hiljem kuivatisse ning õhtul jälle kahe kotiga tagasi. Nüüd viimastel aegadel, kui on auto, on olnud märkimisväärselt lihtsam, aga KOHUTAVALT tüütu ikkagi. Muudkui vinna neid kotte ja ajasta oma käike ja… uh.

Aga nüüd on mul masin, mille ma ristisin Truutaks, kes peseb pesu minu eest ning mu suurim vaev on vaid pesu restile panna ning hiljem kokku lappida. (Triikimist ma nimelt ei harrasta, kui just keegi relvaga ei ähvarda. Või kui VÄGA vaja on.)

Truuta ja mina, ma juba tunnen, kuidas sellest saab alguse uus ja ilus suhe.

Aga väga pühapäevane on olla. Ahjus on õunakook, mille tegin õuntest, mida pakkus üks naine, kes lihtsalt reedel kirjastusse sisse astus. Õunu tahad? Muidugi tahan! Üldse on hirmus tore, kuidas vahepeal inimesed kirjastusse astuvad ja natuke juttu ajavad raamatute uurimise kõrvale. Nii näiteks kohtusin ühe ajakirjanikuga, keda ma mäletan aastaid ja aastaid. Ma lapsena olin nimelt suur ajakirja Kodukirja fänn ja tema oli selle esimene peatoimetaja… Ma senimaani olen Kodukirja fänn, aga mu fänlus paistab välja kummaliselt – ma näiteks ei taha seda enam lugeda. Peamiselt selle pärast, et õudselt paha hakkab alati, et miks küll minul seda kujundajasilma pole ja miks minu kodu alati, ükskõik, kus ma elan ja mis vahendid mul käepärast on, nii ebahubane ja külm on. Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda teha elamist mõnusaks, ma ei tea, mis zsa zsa zsud selleks vaja on, et see välja kukuks…

Ja üldse tahtsin öelda, et hea on. Ma loodan, et teil on ka.