“Täitsa õudukas, ma töötan siit üle tee. Ma juba kaldun arvama, et jään pärast pidu ööseks baari ja rooman hommikul kulmude peal kohale,” ohkan ja vaatan nukralt kella, siis jälle eemal siravat töökohta.
“Kus sa töötadki?” uurib võõras kutt.
“Näe, vaata, seal, kus on suur punane ketas.”
“Ega sa ometi seda parkimiskeelu märki ei mõtle,” segab K. vahele ja itsitab õelalt.
“Ei-ei, seal üleval kohe.”
“Aa, jajaa,” vaatavad mõlemad:
“Mis muusikat sa täna siis mängid?” pärib kutt lõpuks.
“No sellist… rokki ja elektrorokki ja roosat muusikat ka.”
“Muide, see, kes muga ühes lauas istub, on Pärnu videodiskode kunn! Aga ta teeb ikka päriselt, pärisvideotega. Tal on 70 giga videoid arvutis!”
“Jajaa, meie, punase kettaga tüdrukud, teeme asju ikka Youtube’i pealt.”
Kutt seisab reklaamiekraani all, millele on tekkinud just Lady’s Nighti puna-punane reklaam.
“Näed, sul on ka punane ketas pea kohal!” hüüatan ja hakkan naerma.
“Hehee, äkki sa peaksidki minu peal täna mängima,” viskab ta ja me purskume naerma.
“SELLINE lause praegu tuli ära või?”
“Nojah! Aga vaata, kui hästi ta sobis konteksti!”

*

Hiljem ronin puldi taha ja vaatan pooltühja baari. Nii, kui keegi siit karjudes minema ei jookse, siis on mu eesmärk täidetud, mõtlen. Mängin muusikat, olen muidu äge ja võitlen pidevate tehniliste jamadega. Nimelt ei tööta kord mikrofon, siis jälle arvuti, siis tuleb mõni juhe tagant ära, aga all-in-all, asi on üllatavalt lihtne. Ja mis peamine: üliäge!

Ning mida õhtu edasi, seda rohkem hakkab ühtede ja teiste lugude peale rahva seast, keda muudkui koguneb, huilgeid kostuma. Avastan, et see on diskoriks olemise juures kõige mõnusam: kui kõlavad loo esimesed taktid, ja keegi juba kuskil hüüatab: “Aajee, see on SEE lugu!” või “Oh, mulle hullult see lugu meeldib!”

Paar korda kasutan ka fraasi: “Kes seda bändi/meest ei tea, on loll”, ning Roll õhkab mulle pärast õnnelikult: “Nii hea on, et ma loll pole.” Sest no tõesti, kui sa ikka ei tea The Clashi, The Whod või Elvis Presleyt, pead sa ikka päris otu olema.

Ja kui tulevad lõpuks järjest lood “Mickey”, “Tsirkus”, “Rahvaspordipäev” ja “Tiffer” (või umbes nii, ma enam täpselt ei mäleta ka), laulavad kõik kaasa ning me üritame Rolliga Musta Q tantsuliigutusi kaasa teha, isegi ei kuku puldi otsa.

Roll kiidab mind ette ja taha ning rummikoolad kaovad lõputusse auku. Tantsin, laulan kaasa ning tunne on täpselt õige – nagu teeks heade sõpradega õhtut baaris, ainult selle vahega, et ma panen taustaks vahepeal mussi. Kihvt. Teinekordki.

(Ja lõpuks sosistab vana sõber mulle usaldavalt: “Tead, Daki, ma tulin ja eemalt vaatasin sind ja… Kurat, sa näed täna hea välja!”)

Lõpuks hakkavad rummikoolad vastu ning voodi muudkui kutsub ja kutsub.

Tööle jõudsin väga tsiviliseeritult, kulmud mängus ei olnudki ja isegi magada sain. Nii mõned tunnid. Poole vähem, kui vaja oleks. Aga täna on reede ja ma kavatsen kõik magamatuse tasa teha.

Sest laupäeval on rokikas Naistepäevaeri ja KÕIK teavad, mis see tähendab: Kuldne Kolmik! Sel korral olla mängus ka domina!