Ma ei mäleta täpselt, millal see oli, kui Nirti mulle natuke oma romaani alguse lugeda saatis. See pidi olema üsna tema kirjutamise alguses, sest teksti ei olnud veel väga palju. Aga see, mis oli, oli… lummav. Ning ma julgustasin Nirtit kindlasti edasi kirjutama.

Järgmine kord saatis ta mulle oma teksti lugeda kunagi kevadel, kui peal oli writer’s block ja ta tahtis, et keegi beetalugeja oma arvamust avaldaks. Ma mäletan, et ma lugesin seda olles ühikas öövalves tööl ning ma hingasin selle teksti ühe hooga sisse… Ja küll oli hea. Selline hea, nagu on, kui loed midagi, mille kohta sa tead, et see jääb kummitama.

Saatsin Nirtile vastu pika kirja kommentaaride ja ettepanekutega ning sealt kuidagi arenes väga kiirelt edasi, et toimetajaks määrati hoopis mina ning edaspidi kõndisime Nirtiga selle raamatu valmimise teed juba kahekesi.

Teksti oli palju, massiivselt. Kõige raskem oligi vist kogu selle toimetamise juures lühendada ja otsustada, millised osad välja jätta, sest midagi pidi välja jätma. Lõppkokkuvõtteks sai aga ikkagi romaan üsna mahukas, tähemärkide arvult rohkem, kui “tavalised” raamatud (no näiteks Minu-sarja teosed). Aga mingi hetk me täitsa võitlesime selle nimel, et lugu kaheks ei löödaks, kuigi mõneti oleks võinud seda teha; teha näiteks noorema-Liliti raamat ja vanema-Liliti raamat. Aga minu meelest töötab see praegusel viisil kõige paremini, on näha kõik peategelase elu keerdkäigud ja arengud, saab näha, miks või kuidas on ta selliseks kujunenud, miks ta teeb mõned otsused, miks mõned tegemata jätab.

Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad..” kandis alguses hoopis pealkirja “Hingejää”. See pealkirja muutmise otsus tuli kuidagi järsku ja kui ma ei eksi, soovis Nirti ise seda muuta. Aga minu mõtteis ja mälus on ta jätkuvalt nimega “Hingejää”, see on ilus ja poeetiline ja mitmetasandiline.

Ma ei ole veel valmis raamatut “päriselt” läbi lugenud, ootan natuke, et toimetamisest jäänud lugejapilk tuhmistuks ja ma saaks seda lugeda värskelt, nagu uut. Sest ma tean, et see on üks neist raamatuist, mida ma kindlasti elu jooksul veel palju loen, ilmselt ribadeks…

Muide, kaanepilt on natuke nipiga – kui raamat lahti teha, siis saab selgeks, et need kummalised lillakad jutid on hoopis juuksed. Miks juuksed? Sest kujundaja Silver arvas, et juustemotiiv kordub raamatus palju ning seda võiks just selle pärast kasutada. Tal oli õigus – juuksed on sümbol, nad sümboliseerivad Liliti olemist, kasvamist, arengut, minapilti ja selle muutumist. Juuksed… jah, juuksed on need, mis jäävad tõesti raamatust kummitama.

Aga ei jää mitte ainult juuksed. Kogu see äng, õudus, valu, pettumused, jõud ja julgus, hingejää ja selle sulamine… Jah, väga palju jääb raamatust kummitama, sellepärast kirjutasin ma selle kaanele, et see on kummituslik tekst. Ta ongi. Heas mõttes.