See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).