Viimased päevad on Tartu ujunud kummalises udus. See pole nagu päris udu, see on… nagu maakoor suitsetaks: tossupilved keerlevad ümber tänavavalgustuslampide valgusvihtude, autoga sõites tõusevad udulaamad ootamatult su ette, justkui oleks keegi just äsja su esiklaasile pahvi sigaretisuitsu puhunud.
Ma rändan juba poolteist nädalat nendes va tumedamates elusfäärides, mida ma varem Depressiooniks nimetasin. Nüüd nimetan ma neid aegu… nojah, täiesti ebaoriginaalselt, Nendeks Aegadeks. Need on ajad, kui üksiolek on pigem reegel kui erand ja üksiolek pole mitte rahuldus, vaid masohhistlik sund: sellest ei lähe midagi paremaks, see pigem teeb asju hullemaks, aga ikka ma teen seda; lülitan telefoni välja ja olen ja elutsen ja üritan end sundida tegema kõiki neid asju, mida ma pean tegema.
Tegelikult on nende asjade tegemine Neil Aegadel kõige lihtsam – nende asjade, mida ma pean tegema. Sest need ei oota, tähtajad ei oota. Ma pean ja ma teen ja ma teengi. Ainult et jah. Vähem jõuan kui tavaliselt ja seda, ei, õigemini: Seda pole tekstides sees, mis peaks olema. See miski, mis paneb mind end hästi tundma kirjutatu pärast, see miski, mille tõttu mul on endal kasvõi kümne aasta pärast oma tekste hea lugeda.
Ja siis ma visklen praegu otsustusvõimetuses. Et mida oma taksojuhi-juttudega teha. Ma võiks nad köita käsikirjaks, kirjutada mõned “kliendid” ehk peatükid juurde ja pakkuda mõnele kirjastusele (teatavatel põhjustel ei saa kumbki kirjastus, mis on minuga lähemalt seotud, seda välja anda), aga ma ei tea, kas on väärt, kas on mõtet, kas ma oskaks ja kas üldse peaks…
Tahaks ka ikka lõppude lõpuks midagi Suurt ja Head kirjutada. Midagi Tsiteeritavat. Midagi, mis jääks.
Aga see peab natuke ootama.
Siis on muidugi need kõik muud asjad, mis Nende Aegadega kaasa tulevad. Kummalised mõtted, mida ei suuda, ei oska sõnadeks panna ja mis tekitavad nii palju mõttetut paksu verd. Teisalt jälle ma oskan Nende Aegade asju väga täpselt eristada; ma saan ju tegelikult aru, millal on asi minus ja millal teistes inimestes, aga jällegi jõuavad kõik asjad varem või hiljem välja selleni, et… Asi on minus. Sest asi on alati minus olnud (eks ole, kes on mu blogi näiteks algusest saadik lugenud, ju teab). Ja kõik need minu vaidlused, need on mõttetud. Kõik taandub lõpuks ühele asjale. Et alati on asi minus.
Ärgem saagem must valesti aru, päris sageli ongi asi minus. Ainus, mis ma ütlen: uskuge mind, praeguseks ma juba suudan eristada… mm… episoode ja seda, mis on päriselt. Päriselt minu sees, päriselt minust väljas.
Ja siis on üks punaseks värvitud vineeritükk, mille põletamist ma juba poolteist nädalat kaalun. Vahib mulle etteheitvalt otsa. Aga küll ka tema aeg tuleb, aeg põletatud saada.
Pluss. Vähemalt alati on Need Ajad hiljemalt kuu aja pärast möödas. Ehk siis maksimaalselt paar nädalat veel.
5 thoughts on “Need Ajad”
oh, ma küll maksaks hea meelega, et Daki taksojutte lugeda ja kui ametlikult ka kunagi välja ei tule, siis äkki saab personaalselt osta, sest need taksojuhtide mainimised olid ikka õige vahvad, seal kõige esimeses logardi blogis, mis sul oli, oli neid vist kõige rohkem… kui ma nüüd õieti mäletan, a vbl ei mäleta ka, see oli ammu 🙂
🙂 Tegelikult peaks olema naistemaailm.ee-s need järjejutu osad üleval ka (ta ilmus Naistes, see taksojuhi-järjejutt), aga ma pole ise vaadanud ja ei teagi, kas seal kõik olemas.
Ma arvan, et ma olen lihtsalt liiga mugav ja natuke hirmul, et kirjastajat päriselt otsima hakata. Aga küll ma jõuan selleni.
aa, ja seda ka, et need jutud on rohkem ikka meelelahutus ja “naistekas” klassikalises mõttes, mitte huumor, mida päriselu on pakkunud:)
Midagi tsiteeritavat? Sellega kannata küll mingi kümme aastat julgelt, sest kui tahad praegu hakata midagi tsiteeritavat looma, siis lähevad sul kümne aasta pärast seda lugedes kõrvad punaseks. Mitte ülekeevast vaimustusest. Elu lihtsalt on selline – et jagada, tuleb kõigepealt koguda.
Kasja, seda muidugi küll.