Kuupäevast 04. märts 2006. Tundub hetkel kohane. Lisaks sellele mõtlen, et peaks kirjutama sissekande sellest, kuidas inimesed ei pea tööd tööks, kui sa seda kodus teed ja kuidas inimesed vahepeal lihtsalt Unustavad.

Lugesin lõpuks mõnda nädalaga rss-i jooksnud lugudest. Epu sissekannet haigusest ja hirmust lugedes hakkasin ma samale teemale mõtlema.

Mina olin ka väiksena palju haige, kuigi ega ma ise sellest suurt ei mäleta. Ma tean, et mul olid vist punetised ja siis mingi haigus, mida lõpuks ükski arst välja ei jaganudki (kus on dr House, kui teda vajatakse, eks ole). Vanaema ikka räägib koguaeg, kuidas ta sõitis kaugelt kohale, et mind hoida, kui ma haige olin, sest emme ja issi käisid ju täiskohaga tööl.

Ma ei mäleta haiglasolekut, ma võisin siis olla kolmene. Pean üle küsima. Ma mäletan ainult ühte veidrat rohekat-hallikat koridori ja mingit pimedat palatit, aga see ei pruugi olla samast korrast. Ja ma tean, et mult võeti luuüdiproovi suure nõelaga nagu seda ikka tehakse. Kui ma sellele mõtlen, siis hakkab mul vastik ja tahaks, et see ei oleks minuga juhtunud, aga tegelikult ei mäleta ma sellest ju midagi. Lihtsalt mõte suurest nõelast, mis sulle rinda lüüakse, luuüdini välja, on tõsiselt vastik ja hirmus.

Ma ei mäleta ka hirmu, et keegi ei tulegi mulle äkki järgi. Küll aga ma mäletan, et lasteaias kartsin seda. Teinekord olin ma vist isegi viimaste laste hulgas ja see oli nii õudne. Mõte ööseks lasteaeda jäämisest oli kohutav. Ma mäletan, kui väga ma kadestasin neid lapsi, kes said juba peale lõunauinakut – valges! – ära minna. Mina sain koju alati pimedas või  vähemalt on selline mälestus jäänud.

Nii et üks esimesi hirme oligi see, et mind unustatakse ära. Kusjuures, see on senini nii. Ma olen alati sügavalt haavunud, kui keegi mind lihtsalt ära unustab ja ega mu sõbrad pole must kunagi aru saanud selles suhtes. Ja ma isegi olen seda tujutsemiseks pidanud enamasti. Aga nüüd mõeldes – see on ju loogiline, kui see on üks mu lapsepõlve suurimaid hirme.

Ma mäletan, et kunagi oli mingi kooli sünnipäeva üritus Vanemuises. Ma olin vist üheksane, alles kooli vahetanud. Igaljuhul oli mul mingi esinemine, võib-olla rahvatants, suure tõenäosusega rahvatants. Ja emme ja Siki pidid vaatama tulema. Esinemisest mäletan seda, et meil läks sassi ühe koha peal ja ma pidin üle ühe kükitava klassivenna hüppama. See klassivend on praeguseks surnud ja see on väga kurb lugu, ei peatu sellel rohkem.

Igaljuhul, kui kontsertüritus läbi sai, siis ma läksin emmet ja Sikit otsima. Käisin kõik koridorid läbi, ootasin riietehoius, ema ja õde ei kuskil. Rahvas lahkus, kõigi esinenud laste vanemad kiitsid neid, andsid lilli ja komme, panid joped selga ja läksid minema. Väljas oli pime, poiss, kellesse ma armunud olin, tuli küsima, kas ma olen klassi populaarseimaid tüdrukuid näinud, tal olid käes lilled ja mina olin ju hall hiireke, keda keegi tähele ei pannud kunagi või pani ainult siis, kui ma piisavalt tüütuks muutusin.

Igaljuhul, mul oli raskusi nutu tagasihoidmisega, mu emme ja õde olid kadunud, neil oli minu esinemisest järelikult täiesti ükskõik ja ma kahtlesin, kas nad üldse viitsisid seda vaatama jääda. Lisaks veel see poiss, kellesse ma armunud olin, otsis teisi, ilusamaid, rikkamaid ja popumaarsemaid tüdrukuid taga, et neile lilli viia. Muidugi. Nemad ju esinesid ka.

Just enne seda, kui ma hakkasin ära minema, endal pisarad silmis, tuli see poiss ja andis mulle murdunud tulbi ja ütles, et ta ei leidnud neid tüdrukuid ülesse, noh et mis ta selle lillega ikka peale hakkab ja võtku ma endale. Oi, see soojendas mind veel päevi, aga tol hetkel olin ma nii endast väljas, et pobisesin tänu ja jooksin minema.

Nutsin ja ulgusin terve kodutee, kodus tegin skandaali, kui tuli välja, et emm ja Siki olid peale esimest vaatust otsustanud ära minna, sest mul rohkem ju esineda polnud. Ma olin nii kohutavalt solvunud, ma mäletan senimaani seda tunnet, et mu pere ei hooli must ega mu esinemisest.

See tunne tuli tagasi iga tunnistuse kojuviimisega, kui sellele heideti ükskõikne pilk: «Noh, jälle kõik viied, jah, ahah.» See oli nii iga jumala kord keskkooli lõpuni välja. Lõpupeol, ma mäletan, heitis isa mulle ette, et ma ei olnud ikkagi medalile pingutanud. Aga mul oli täiesti ükskõik sellest medalist, senimaani on. Mul oleks olnud hinnetest ka ükskõik, kui ma poleks taht› siiski ülikooli edasi minna, sest kui mu perel oli ükskõik, siis oli ka mul ükskõik. Siki tunnistuse ümber keerles igal kevadel kogu tähelepanu – mitu kolme sai neljaks parandatud, mitut kahte sai välditud ja mitut mitte ja muidugi igipõline «sa oled ikka nii tubli ja küll sa selle suvetöö ka ära teed»-stiilis prep talk.

Ma tean, ma tean, liiga kibestunud olen ja ju mu vanematele läks ikka korda, ma saan sellest mõistusega aru, aga seda tunnet ma mäletan senimaani liiga hästi. Seda tunnet, et neid ei huvita, et mind unustati ära või minust ei hoolita.

Aga see tunne ei olnud valdav, see on lihtsalt üks tobe lapsepõlvehirm, mis tuleb meelde teinekord. Muidu oli mul väga ilus lapsepõlv, armastus ja kõik juurdekuuluv. Ainult privaatsust polnud, läbikäidavad toad ja vanavanematega koos elamine. Sellepärast ma olengi praegu kodu suhtes selline privaatsusehull, mida mulle sageli ette heidetakse. Aga üksikud lapsed või lapsed, kes ei pidanud pead-jalad koos kolmekümne seitsme erineva generatsiooniga koos elama ei tea, kui suurt rõõmu võib pakkuda teadmine, et sa võid oma toa ukse kinni panna ja olla segamatult.

Vot sellised mälestused siis tänaseks. Ma lähengi nüüd ema juurde, loodan saada ahjupraadi ja kalli.