Eile õhtul või õigemini öösel kirjutasin närviliselt köögis suitsu kiskudes endale märkmikusse tänase päevakava. Nimelt tänane päev pidi kõigi eelduse järgi tulema hull – hull minu vabakutselise teen-tööd-mil-tahan-tähtajad-ÜLDISELT-ei-piira süsteemi jaoks. Lisaks sellele oli aeg Nirti raamatu käsikiri (praeguse seisuga) lõplikult üle anda ja ma polnud kogu selle uimerdamisega kuigi kaugele jõudnud ja lisaks muudele kohustustele ootas eilse seisuga ees tubli 8 töötundi raamatunokerdamise kallal. Mis on väga okei ja üldse mitte palju, aga jube kehv on päeva niimoodi alustada ja enne linnas asju ajada, kui tead, et kodus ootab suur töö – palju parem oleks, kui saaks ENNE suure töö tehtud ja siis muid asju teha.

Aga täna ei olnud selline keiss ja nii ma siis kirjutasin endale kõik üles.

Kell 10 äratus. Selleks, et ma raudselt maast lahti saaks, palusin Musjal helistada – nii on meeldivam ärgata, pluss süümepiinad ei laseks kella edasi keerata. Ning, jah, ma tean, et kõik teie, kes te käite tööl 8st või 9st, teile tundub see 10 jumala õnnistusena, aga nagu öeldud – kui ikka kell 6 rahutusse ja kisavatesse unedesse suikuda, siis pole see 10 minugi jaoks parem kui teistele hommikul 7 tõusta.

Ja tõusingi üles. Vandusin ja kirusin ja luristasin kohvi praktiliselt jalapealt sisse (kokteili ei unustanud), aga sain kargu alla. Nagu öeldud tuli uni eile alles 5-6 paik.

Kell 11.30 ühikasse pesu pesema. Sellega jäin natuke hiljaks, sest esiteks võttis pesu kokkupakkimine aega ja teiseks oli kolmest väljasõiduaugust kaks kinni pandud (meil pannakse siin asfalti). Lisada juurde töss kumm ja oligi täiuslik hommik. Sõitsin lap-lap-lap ringiga tanklasse, lasin õnnetu rehvi taas täis (ma ju rääkisin, et meil esirehv on katki ja vajub tühjaks, jah?) ja kimasin läbi ennelõunase uimase Tartu ühikasse. Pesu – sipsti – masinasse, ohkasin ja haigutasin emmele näkku natuke ja taas liikuma. (Muide, emme heidab mulle kogu aeg ette, et ma nii palju ohkan. Miks ma nii palju ohkan? Nagu vanainimene, maivõi.)

Kell 12.30 ujuma. Jõudsin varem ja hea oligi. 12.10 olin baskas ja 1100 meetrit ja 20 minutit hiljem ronisin, nina ja silmad klooriveest kipitamas, välja ning trügisin läbi kisavate vene lapsbaabade (no on siuke eriliik, neid on eestlaste hulgas ka) vahelt riideid vahetama. Kui parklast välja sõitsin, oli kell 45 ja ma olin graafikus, sest…

Kell 13.00 – kohtumine endise kolleegiga. Tõmbasin hinge, jõin kohvi ja sõin suppi ja jutustasime-ideetasime, kuni aeg täis tiksus. Talle – sest järgmine kohtumine ootas ja mulle – sest päevaplaan nõudis.

Kell 14.30 – poodi. Poodi jõudsingi selleks ajaks, õnneks oli keskpäevaselt tühi ja sai vajalikud toiduostud kiirelt sooritatud.

Kell 14.45 – ühikasse pesu järgi. Umbes sel ajal ma jõudsin ka, sest ma seks ajaks enam kella nii pingsalt ei jälginud. Igal juhul ma tean, et kui kolm rasket kotti õlale vinnasin, kolmest trepist ägisedes üles rühkisin ja uksest sisse vajusin, oligi kell…

Kell 15.00 – TÖÖ! Ning ma siis tegin. Tööd. Vahepeal aitasin natuke õde ja sirutasin kanget kaela, aga tegin ja tegin, kuni kell oli 20 ja ma sain üllatusega tõdeda, et vau, valmis on. Tegin kiirelt süüa ja nüüd naudisklen, sest ma tõesti ei arvanud, et selleks aega jääb.

Mõnus on olla. Hea oleks, kui uni ka nüüd täna tuleks kenasti. Iga päev ei saa sellist graafikut teha, aga täna töötas endalegi üllatavalt hästi.

Pealegi mulle meeldivad nimekirjad ja graafikud. Mõnikord lausa haiglaselt.