Režiim on täiesti paigast ära. Umbes septembri alguseks oli mul välja kujunenud täiesti aktsepteeritav ja töötav päevakava, kus ma ärkasin iseseisvalt 10 paiku üles, molutasin hommikused vajalikud molutamised ära ja tegin päev otsa valge inimese kombel tööd.
Nüüd on nii, et töötan kuskil 24ni, mõnel ööl isegi kauem. Töö kvaliteet, tuleb tunnistada, langeb tänu sellele kõvasti – on ikka suur eksiarvamus, et ööd on kirjutamiseks suurepärased, eriti kui sa oled pooluimane ja väsinud. Nad võivad olla suurepärased siis, kui sa oled puhanud, aga mitte siis, kui sul on sisemine kell sassis.
Siis ma magan. Süümepiinad sunnivad jätkuvalt alates kella 10st kella vahtima, aga räige väsimus ei lase maast lahti. Ja kui ma lõpuks tööle saan, on kell juba 18 ja nii ma lasen jälle südaööni, ise jätkuvalt uimane ja pahur, et ei saanud eelmisel õhtul varem magama minna, et oleks varem ärganud. Ja jälle avastan, et kell on ootamatult 4 saanud ja varakult ärkamisest ei tulekski midagi välja.
Aitaks natuke trenniskäimine, aga esiteks sai mul trennikaart läbi ja pole hetkel raha, et uuendada (lisaks UNUSTASID tüdrukud lihtsalt mu täna ära, kui nad kõik kambakesi trennis käisid ja ma senimaani mossitan) ja teiseks võttis Musja kõndimiskepid kah kaasa, nii et ei saa kõndima ka minna. Eks ma ikka jõuharjutusi teen kodus, aga see pole ikka sama mis rauda lükata.
Söömisrežiim on ka sassis. Hakkasin neid va Herbalife’i kokteile jooma. Eelmine nädal läks üsna ladusalt: hommikul kohvi ja Herbalife’i-jogurti-banaanikokteil, siis mõistlikul ajal (no 4-5 paiku) soe toit ja õhtuks jälle kokteil. Nädalavahetus rikkus selle kõik ära, sest mehega koos olles kipun minagi rohkem sööma. On ju öeldud, et paari minnes võtavad mehed pigem alla ja hakkavad tervislikumalt sööma ning naised seevastu võtavad pigem juurde ja hakkavad ebatervislikumalt sööma.
Tegelt ka on nii, seda märkasin juba eksiga, kes oli hirmus kommiõgard. Ja praegunegi mees armastab magusat krõmpsutada. Varem ei ostnud ma praktiliselt kunagi magusat koju, toitusin pastast ja rohelisest ja juurikatest ja teraleivast. Sai ja juust ja vorst – praktiliselt olemata. Nüüd on siginenud märkamatult koju mingid tüütud magusavarud ja kui mul varem ei olnudki isu magusa järele, siis nüüd kord kahe nädala jooksul ikka on – eriti, kui sa tead, et midagi head on elamises olemas. Pluss see neetud sai! Ma ei taha saia süüa, aga ikka ostetakse seda koju pätside kaupa, osad jäävad küll sügavkülma oma aega ootama, aga need, mis nädalavahetusest üle jäävad kui mees kodus on, seisavad kapi otsas ja vaatavad mind süüdistava näoga, justkui öeldes: “Sa ju tead, et sa tahaksid praegu üht mahlast singi-juustusaia tomati, sinepi ja kurgiga…”
Ja siis ma annangi alla, eriti siis kui olen Herbalife’iga eriti tubli olnud. Nimelt see pidev koksidejoomine võib olla küll tervislik (ma saan neljapäeval check upis teada, kas aitab) ja kõht pole tühi, aga ma tunnen puudust SÖÖMISEST ja MAITSETEST.
Lisaks tulid mul eelmisel nädalal kohutavad peavalud sellest (öeldi ka, et võib juhtuda) – ja mul ei valuta KUNAGI pea, nii et see halvas suhtkoht olemise mitmeks päevaks ära.
Eks ma katsun režiimi jälle tööle saada. Tööd on õnneks HÄSTI palju hetkel (heheh, tänane Orkuti õnnelause ütles, et edu tuleb nende juurde, kel on liiga kiire, et seda otsida), raha õnneks HÄSTI vähe ja süüa ka vähe. Kui ainult selle magamaminekuaja suudaks paika sättida… Või siis oskaks oma aju lihtsalt välja lülitada (eile öösel ootasin kaks tundi und ja kribasin pimedas muudkui looideid ja muid mõtteid märkmikusse). Seda oskust oleks hädasti vaja.
Mis on teie režiiminipid?
11 thoughts on “režiim”
Minulgi režiim täiesti pagama paigast ja eks sellest siis tekibki stress ja tõeline tahtmatus midagi teha, asjalik olla. Tahaks 4-aastase kombel ennast porilompi visata ja karjuda ja jonnida ja jalgu trampida..
Oeh, kepid sai Tartusse toodud, nüüd tuleb leida see hetk või paremal juhul inimene, kellega minna kõndima. Üksi ei ole nagu nii palju seda motivatsiooni. Alati tekib mõte, et ah, mul on ju vaja hoopis see ära teha. Ja nii ta siis jääb. Leiaks inimese, kes õhtul tuleks ja kärataks: aja tagumik dressi ja lähme kõndima! Kust selline inimene leida? Kursaõed naersid mu välja, et ma “vananaiste-spordiga” tegelen. No tervis muud ei lase teha ju.
Oeh, täiesti random öine rant, isegi mina ei saa enam aru, mis ma kokku olen kirjutanud. Sina saad? Ausalt, kui ei saa, kustuta see kommentaar 😀
kuule, aga äkki ühendame väed? Mul ka ju partnerit vaja! Äkki me motleme mehega mingi shared custody süsteemi keppidele välja. Üksi on toesti hirmus igav käia. Mis arvad?
Ei old segane, täitsa arusaadav. A noh, ma istun voodis ja kuna und ei tulnud, hakkasin telefoni kaudu blogima, nii et mis ma ka tean:)
pluss neil on seal tapal niikuinii jõusaal, pealegi tasuta, nii et äkki õnnestub mul kepid siiski enda kätte sebida:)
režiimi heaks, muide, aitab kõige paremini laps 😛 Aga seda sa ilmselt ei tahtnud kuulda.
See jutt Sind ilmselt ei aita, aga mind aitab regulaarne töö ja regulaarne trenn st iga päev tööl, 3-4 korda nädalas trennis. Kell 10 koju jõudes olen laip ja kukun kohe magama. Ei ole hirmugi, et midagi sassis on 🙂
Ja tõepoolest on see paarisuhtes juurdevõtmise jutt õige! Mina ise pole sööke erinevamalt tegema hakanud, lihatoite teen ainult rohkem, aga igasugune kommitamine ja šokolaaditamine on küll kurjast… ja lisaks kõigele elame me ämma juures, kes oma vene juurtele truuks jäädes paneb kõikjale võid, rõõska koort ja rohkelt õli 🙂 Tere, kilod!
Muide, ma nägin vist Birxi eile pilateses?
Mul olid mõned aastad tagasi meeletud unehäired, hea kui 4 tundi kuidagi täis sai, enamasti ei saanud. Vaevlesin niivisi pool unisena veidi üle aasta, kuni lõpuks üle läks. Nüüd on õnneks unega kõik korras aga olen märganud, et kui mingist teatud kellaajast kauem üleval olen ei tule uni enam nii kergelt, vahet pole kas väsinud või ei. Et insomniat ära hoida olengi hakanud teatud kellajal magama minema v.a kui pidutseda. Kui kodus olen lähen magama ja kõik, jätan asjad pooleli, näiteks eile jätsin House’i poole peale sest uneaeg oli juba käes ja osa lõpuni veel 20 minutit. Pohh eks, vaatan nüüd hommikul puhanuna lõpuni ja kõik, kuigi kiusatus oli suur ikka lõpuni vahtida aga unega ma enam ei mängi, seda unetut õudust ei taha iial tagasi.
Võibolla aitab sind ka, kui jätad lihtsalt pooleli ja teed puhanuna edasi? Minu jaoks toimib ideaalselt.
Ja suhtes juurde võtmise asi on jumalast tõsi, minu mehega juhtub alati nii, et kui me koos oleme siis võtab ikka parajalt juurde,sest mina olen see, kellel on vaja suuri kommivarusid kappi ja tema on see, kes neid lõpuks ikkagi ise tühjendab hehe. Mina võtan ka juurde, sest tema armastab sooja toitu teha (jube super kokk on ka veel kurat võtaks) ja mina tavaliselt üldse sooja toitu üksi olles ei söö, sest see teeb mind kohe paksuks ja ma olen üldse niru soolase sööja. Komm aga ei tee mind mitte kunagi jämedamaks, ei teagi miks aga see on pärilik, ema ja vanaema on samasugused. Nii me olemegi jõudnud mõlemad järeldusele, et püsime vormis vaid siis kui mina söön alla poole tema toidu portsjonist ja tema alla poole minu magusahunnikust, ‘perfect match’ aga selle väljatöötamisele on meil kulunud ka neli aastat hehe. Küll te leiate endale ka mingi kesktee lõpuks aga mõlemad peavad ikkagi mingis osas järele andma, muidu ju ei saa.
Edu teile!
kõige paremini aitab režiimi hoida režiimist kinni pidamine… päevakava – kella pealt üles, kella pealt sööma, kella pealt trenni (6-8 km ilma keppideta, kuid sellegi poolest hoogsalt, on palju rohkem, kui mitte midagi), kella pealt magama…
isiklikust kogemusest: äratuskella saab kasutada mitte ainult ärkamiseks, vaid ka selleks, et mitte molutada maha õige voodisse mineku aeg…
ja nn unerituaal on ka oluline…
see, et ma ei lähe otse kirjutuslaua tagant voodisse mõttega “iuuuu, kelle on jälle kakasada ja mul jäi pooleli veel see ja see ja…” ja nii jäädki mõttes kerima hommikuni… vaid, et tulen laua tagant ära juba jupp aega enne magama minekut… ja sooritan siis igapäevased enne-magama-sättimise toiminud – teen igaõhtuse tassi teed ja käin dušši all, kuni see tõmbab… avan magamistoa akna tuulutamaks tuba ja joon ära oma tee… pesen hambad, panen akna kinni, kustutan tuled ja magama… kuni ma kõiki seda teen, jõuab mu aju töö/kirjutamise/äsja loetud mõtetelt lülituda ümber magamis mõtete, üldse kogu organism harjub pika peale sellega, et nimetatud tegevused tähendavad seda, et nüüd on magamise aeg ja inimene uinub… st, tegevuste valik sisuliselt ei ole nii oluline, oluline on, et oleksid ühed ja samad tegevused iga õhtu ühel ja samal ajal…
/me praktikas nii tugev ei ole… eriti puhkuse ajal kipub päevakaja libisema – aega on palju ja tehtud ei saa üldse mitte midagi…
/me kell on 11:44 – peaks vist hommikuse kohvitamise lõppenuks kuulutma, lõunasöögi aeg juba peaaegu 🙂 …
Rezhiim-mezhiim! Kui minul on ikka pingelised ajad, siis ma võin idioodi järjekindlusega täpselt samal ajal voodisse ronida, aga uni tuleb ikka alles keset ööd – ja ka kaob keset ööd.
Minu kogemus unetusega? 1/2 tabeltti Stilnox’i ja ei mingit unetust: 7h kvaliteetset und on garanteeritud. Kasutan seda nippi pingelistel-unetutel aegadel juba viimased 6-7 aastat ja mingeid negatiivseid kõrvalmõjusid ei ole siiamaani märganud. Pigem olen tähele pannud, et kuna magan sügavamini, siis olen järgmine päev palju värskem ja väljapuhanum.
Mina olen nõus – lähme kõndima. Seepa härra ära ja hakkame Tartut vallutama, üksinda ei tule sellest mitte kui midagi välja, ma juba kolmandat päeva mõtlen, et peaks õhtul minema.
Ma ei tea, siin blogis on veider seda asja siin ajada, meiliks või vahetaks msni vms?
Marta ütles täpselt kuidas asi on. Ajule tuleb anda aega välja lülitada tööst ja siis saab ka magamaminekust asja. Teed teadliku otsuse, et ma lõpetan nüüd tänaseks ja jätkan homme. Ma hakkasin paar aastat tagasi seda süsteemi kasutama ja toimib palju paremini kui vana süsteem kus asjad nui neljaks lõpuni tegin, et uue asjaga järgmisel päeval saaks alustada. Vana süsteemi viga oli see, et ma siis üritasin alati õhtuti veel välja mõelda, et mis kõik tegemata on ja millise asjaga hommikul alustama peaks jne. Nüüd jätan asja pooleli ja aju ka puhkab, sest ta ei planeeri enam järgmist päeva. Nooh ja loomulikult kõik muud soovitused, mis juba antud, et “reziimi jaoks aitab reziimi järgimine”.
Hehe, Liis, seda ma usun küll, et laps aitab:)
Jaanika, no seda ma räägingi, et nad UNUSTASID mu maha, kuigi ma 1,5 kuud vingun, et tahaks erinevaid rühmatrenne proovida.
Üldiselt ma olen teie jutuga nõus ja saan ise ka mõistusega aru, et nii töötaks. Aga see otsa kätte saamine on üsna raske. Unega on mul nii, et nagu mu pikemad blogilugejad teavad, olen ma mitu aastat unetuse all kannatanud ja nüüd kaks aastat tagasi sai selgeks, et tegu pole ainult unehäirega. See kõik on pikemat sissekannet väärt, kui ma olen jõudnud järeldusele, et julgen nii isiklikke teemasid jälle lahata avalikult. Ühesõnaga, minu unega on see, et ma pean regulaarselt niikuinii rohtusid võtma. Aga kui on säärane kõrgperiood peal nagu praegu, siis ei aita aju väljalülitamisele kaasa ei rohud, ei kella pealt magama minek ega miski – mõtted tormlevad ikka meeletu kiirusega peas… Aga küll ma ka õige nipi leian, mis töötaks.
Kohe kirjutan, kuidas tänane päev õnnestus. Õnnestus noh:)