Ja ma vihkan, VIHKAN seda, kui ma üritan aju välja lülitada ja selle asemel hakkavad sõnad, fragmendid ja lausejupid ajus tiirlema; lugude liidid võtavad kuju, pealkirjad otsivad sõnastust ja ma tean, et kui ma üles tõusen, jäängi ma üles ning järgmine päev oleks raisus (ja lood ikka valmis ei saaks, arvaku, mis nad tahavad end minu ajusse trügides, pole veel nende aeg). Aga und ka ei tule, sest pea on kõike seda täis.

Peaks kunagi pikemalt kirjutama, KUI väsitavad ja tüütud on maniakaal- ehk kõrgperioodid tegelikult. Depressiivsetest aegadest räägitakse kõikjal palju ju, miks mitte siis vastandteemaast? Mediteerin selle üle siis pikemalt, kui selleks on õige aeg. Mitte kell 3 öösel voodis telefoni blogiposti toksides.

Ma loodan, et te, numpsukesed, magate kõik sügavalt. Muah!