Dudes. DUDES! Me käisime kinos. Me käisime vaatamas seda ammu oodatud, ammu igatsetud Tarantino uut filmi “Inglorious Basterds” ehk eesti keeli “Vääritud tõprad”.

Ammu oodatud selles mõttes, et juba jaanuaris näitasin ma Musjale treilerit ja kiunusin, et lähme-lähme!

Ja nüüd siis läksime.

Kõigepealt ving ja hala. Kui filmile on pandud reiting 14, siis effing müüjad, miks te peate laskma sisse 10aastased? Tüübid rikkusid minu jaoks päris korralikult elamuse ära, pidevalt kisades, vale koha peal naerdes, köhides, mölisedes ja muidugi, telefonil heliseda lastes ja sellele vastates. Ses mõttes, et sorry, vennad. Kui ma oleks ema, siis ma ikka ei tahaks küll, et mu kõurik vahiks ja irvitaks, kui skalpe kooritakse. Tüübid ei saa ju ise sellest arugi, et miks ja kuidas. Ei, ühesõnaga, see oli kaugel normaalsest.

Aga film ise. Oi, film ise! FHM ses suhtes valetas, et kirjutas (juulis) arvustuses: tasub vaatama minna küll, mis siis, et tulemus on ette aimatav.

DUDES! Tulemus on kaugel etteaimatavast! See on siiski Tarantino film, eks ole. Tulemus on täpselt niisama äge ja õudne ja hea ja jube, kui te oskate ette kujutada.

Ja need karakterid! Ei, Pitt ei olnud kõige lahedam, oli hoopis Hans Landad mänginud Christoph Walz. See, kuidas tema näos mängles see võidurõõm ja jälkus ja julmus, ja kuidas ta mängis oma intervjueeritavatega… Hindamatu. Samas küll natuke stereotüüpne natsi-juudiküti kehastus, aga… Pitti Raine oli ka äge, aga mitte nii rafineeritud kui Landa. Igal juhul annan Waltzile sada punkti.

Aga lemmikuks osutus ikka lõpuks Juudikaru ehk Eli Roth (kui ma siinkohal valetan, siis vabandust, IMDB ütleb mulle kiirel otsimisel nii). Sest oh-em-GEE kui äge see vend lihtsalt oli.

Muidugi, jällegi on mu arvustus (või kuidas seda nimetadagi) üle külvatud emotsioonidega, aga just selline see film oli. Emotsionaalne. Sest näidake mulle inimest, keda jätaks külmaks natsi-Saksamaa julmused; või liitlasvägede “kättemaks” neile. Jah, kümneaastased tatikad kisasid naerda selle peale, kui Hitler seal “Nein-nein-nein!” kisas, aga kas nad tegelikult ka teavad, mis kõige selle taga oli? Või ongi nende jaoks asi juba naeruväärsuse piirile viidud? Kuhugi sinna, kus Brad Pitt tuleb mängu ja hakkab tüüpidelt (naeru saatel) skalpe koorima?

Tahaks öelda selle koha peal, et lapsevanemad: tegelege! seletage! õpetage!, aga pole minua asi öelda. Mind lihtsalt väga häiris kogu see kõurikute kamp, kes kisas ja huilgas (valede kohtade peal) ja telefoniga messis ja rääkis ja naeris ja röökis ja kes kõik hiljem üksmeeles rataste peale istus ja omavahel “nein-nein-nein” kisas.

Igal juhul soovitan vaatama minna. Pikk on küll, oma kaks ja pool tundi, aga tasub ära igal juhul. Pigistage aga silmad skalpeerimise ajal kinni ja ignoreerige kümneaastasi, kes naerda hirnuvad. Siis saate elamuse.

(PS. Vähem-verine, kui Tarantino filmid harilikult.)