Sellel kevadel ja suvel olen ma palju üksinda olnud. Algas see kõik öötööga – vaatad, kuidas maailm end vaikselt unele sätib, istud muudkui lämmatavas vaikuses ja ootad, mil hommik saabub… et siis magada, kui ülejäänud maailm ärkab ja tegutseb. Vaba aega polnudki justkui või olin ma liiga kurnatud, et seda nautida. See oli algusakord.

Siis tuli Musja õnnetus ja paratamatult järgnes sellele suvi, kus ma teengi kõike üksinda – sõidan üksinda ringi, käin üksinda lühireisidel ja ujumas. Muidugi veel üksinda poeskäimised, prügiväljaviimised, autoremont ja taaraviimine. Ei midagi erakordset, aga ometi koos moodustavad nad mingi nukra taustaümina mu päevadele. Et kõike üksi, aina üksi ja üksi.

Ning veel see rääkimise osa. Kui varem blogisin tihti, harjusingi juba sellega, et jagasin pidevalt mõtteid ja päevasündmusi poolanonüümse internetiga. Või siis seegi, et oli harjumus päevas kasvõi Birxile mitu-setu korda helistada, jagada mõttelende, nalju või niisama… elu.

Nüüd toimuvad dialoogid peaasjalikult minu peas. Ning siis õhtuti või mõnedel videvikutundidel kaisus vedeledes. Kuidagi nagu kvaliteet on tulnud asjale juurde. Just mõtlesin sellele, kui käisime folgi aegu isa juures saunas ja muudkui rääkisime ja rääkisime, nagu kõigi nende aastate jooksul polekski omavahel rääkida saanud. Või et meil ikka veel on, millest rääkida, et me ikka veel tahame rääkida.

Selline üksinda tiksumine on andnud aega ja mahti rohkem endasse vaadata. End lahti mõtestada ja harutada lahti see suur Dakiks olemise sõlmepundar. Endaga lepitust leida.

Mõneti tundub, et tegu on vahekohaga. Et siit edasi läheb väga erinevalt või et ma hakkan kuhugi jõudma, ise ka päris täpselt teadmata, kuhu.

Selline tunne on, nagu oleks mitu aastat viibinud hästi lärmakas kohas ja oleks ühtäkki vaiksesse eraldatud tuppa saabunud. Mingid mõtte- ja ideejäätmed kajavad veel peas, kuid mis nad täpselt olidki, enam kinni ei võta. Taustamüra on jäänud tunduvalt vähemaks.

See on natuke kurb. Olgu, vahepeal on see väga kurb. Mis on saanud sellest aktivist-optimist-kummipeast, kes muudkui ringi tormas, tõmbles ja tegi ja kelle sotsiaalsete ürituste kalender oli alati pilgeni täis? Nüüd otsi tikutulega taga inimest, kes tahaks reedeõhtu mõne dringi suga võtta ja maailmaasju paika panna.

Sisetunne. Sisetunnet otsin taga. Ma ikka veel ei tea, millal teda usaldada ja millal on tegu TAHTMISEGA, et mõni projekt õnnestuks, läheks hästi ja millal on tegemist SISETUNDEGA TEADMISEGA, et see nii läheb?

Aga ikkagi, kvaliteet. Need korrad, kui lõpuks jõuad inimese juurde välja ja räägid päriselt südamest südamesse. Need ei kao enam pidevasse suhtlemise segapuntrasse, vaid tõusevad eredate tähtedena esile.

Ei saa magada, istun siin kell kolm öösel köögis laua taga ja üritan mõtteid ritta seada. Enne, voodis, peas – siis oli tekst sujuvam ja valmis. Nüüd – haakumatud mõtted.

Homme lähen surfama, olen sellest nii erutatud, et ei saagi magada. Aga ma ei muretse selle pärast. Mõnikord ongi vaja olla magamata, mõnikord ei too und ükski rohi  – mõnikord on vaja emotsioonid läbi elada.

Kasvõi needsamad üksindusemotsioonid.

Ma olen elus küllalt üksi olnud, kuid see on teistsugune üksindus. Inimesed on ja ei ole ka. Kuidagi rahulikum kulgemine, aga ikka suurte küsimärkidega ümbritsetud. Et mis või kes või kas või kuidas…

Egas ma teagi. Vaatame, kuhu suvi meid viib ja mis on sügiseks saanud. Aga tundub, et praegu me kulgeme kuhugi heasse punkti välja.

Kui ainult neid… jah, okkaid hinges poleks.