Lubasin Ruitlasele, et kui olen “Naise” läbi lugenud, kirjutan sellest ja panen treileri kah üles. Nüüd siis siin, nagu lubatud.
Treiler ise on selline, Merca suurepärase rollisooritusega:
Aga raamatust. Ruitlane NAKi Lätete pääl esitlust pidades ütles, et see pole kohe kindlasti päriselust maha kirjutatud ja pidas vajalikuks rõhutada, et tegu on fiktsiooniga. Ning samuti ütles ta, et tegu pole mingil juhul kättemaksuromaaniga. Sellest kasvas ta üle.
Mul oli väga hea neid sõnu kuulda, sest olgem ausad, siplesin minagi tänu kurikuulsale blogikeisile eelarvamuste küüsis, et eks see Ruitlane üks kibestunud mees ole, kes nüüd avalikult oma naisele kätte üritab maksta.
Aga nagu juba öeldud, inimesega tutvudes selgus hoopis midagi muud. Jah, ma usun, et küllap ta oligi mingil perioodil üsna kibestunud, aga nüüd tutvusin ma rõõmsa ja õnneliku inimesega, kes on oma elus leidnud Selle Õige Koha. Teate küll seda kohta – see on koht, kus olles on inimene õnnelik, rahul ja tunneb, et ei pea enam rabelema, sest kõik, mis ta tahab ja vajab ja armastab, ongi juba olemas. Mul on alati äärmiselt hea meel Sellesse Õigesse Kohta jõudnud inimestega tutvuda.
Ometi oli raamat üsna kurb. Masendav, isegi. Aga kohe kindlasti polnud raamat halb. See oli heas mõttes masendav – pani mõtlema ja hindama seda, mis endal on. Et ennast siiski üldiselt ümbritsevad inimsuhted, mis teevad õnnelikuks ja kus inimesed on head ja targad.
Mitte et raamatu tegelased Mees, Naine ja Väike Naine oleks olnud mingil kombel pahad ja lollid. Ei, nad olid inimesed. Natuke stampidesse jäänud, natuke kitsarinnalised ja päris palju õnnetud. Mul hakkas Naisest kahju, aga samas ajas ta mind ikka ka ilgelt närvi. Mehest hakkas rohkem kahju, aga eks temagi ajas närvi. Vahepeal oleks tahtnud kisada: “Miks sa lased endaga nii käituda?! TEE MIDAGI!” Aga ma tean ju omast käest, et vahepeal me lasemegi endiga nii käituda ja ei tee midagi. Ja vahepeal käitume ise teistega nii ja nemadki ei tee midagi.
Nagu see laul, et some people want to abuse you, some people want be abused by you.
Aga ma kindlasti soovitaks “Naist” lugeda. Tekst oli ladus ja mõnus lugeda. Jah, vahepeal oli natuke räige ka, aga mitte midagi punastamapanevat. Ja naljakas oli ka, eriti peatükk nimega “Orgasm”. Või siis see lugu, kuidas nad linnas protesteerimas käisid Lollide Maainimestega.
Ja kindlasti tuleb ära märkida ka, mis pühenduse Ruitlane mu raamatusse kirjutas. Ning lugedes võiks seda meeles pidada…
Inimene on esimene.
9 thoughts on “Ruitlase “Naine””
Kui on mõni raamat mille ma reklaami pärast lugemata jätan, siis kindlasti see. Mida vaimustavat inimesed selles klipis leiavad? See on üpris labane.
Nõus. Reklaam on piinlik.
Mina jätan selle raamatu lugemata puhtalt tolle blogi-juhtumi tõttu. Sest midagi nii räiget ei lähe lihtsalt meelest.
Reklaam on muidugi ka labane ja labasus on asi, mida ma ei suuda aktsepteerida, ei päriselus ega ka ilukirjanduses.
a-tüma daki 🙂 sina said aru!
muuseas – mercalt on klipis ainult hääl, kes on näinud merca soengut see on näinud hoopis midagi muud 🙂
Reklaamiklipp reklaamiklipiks, selle kohta võib arvata nii üht kui teist. Ise parem ei arva muud kui seda, et on tähelepanuväärne, et kirjanduse turustamisel järjest rohkem ja mitmekülgsemalt sotsiaalset meediat kasutatakse. Nähtus on positiivne, sisu aga maitse asi ja nende üle vaielda ei maksa.
Raamatu kavatsen kindlasti lugeda kui iseseisva teose. Ei heiduta mu kavatsust raamatu lugemisele eelnevad sündmused, olgu mulle teada olevad või mitte. Lugeda kavatsen seepärast, et olen Ruitlasest kui autorist heal arvamusel ja tahan oma silmaga näha, kas mu arvamus pärast lugemist pidama jääb.
Ruitlase “Naine” on tõesti võrratu raamat. Soovitan lugeda kõigil, kes on kunagi kokku puutunud naiste, meeste või inimestega, olgu nad siis lollid või maalt või lollid või linnast.
Jee, Olavi!
Jah, nagu ma ütlesin – ka mina olin eelarvamuste küüsis. Ja eks me kõik ole mingil hetkel võib-olla valesid asju teinud. Aga mul on hea meel, et ma sain eelarvamusest üle, sest väärt kraam on.
Eks see muidugi on omaette küsimus, kui palju lasta end mõjutada sellest, mida sa kirjanikust arvad või mida tast inimesena pead… Nii võivad paljud head asjad avastamata jääda. Teisalt juba huvi pärast loeks näiteks Türkmenbashi (ma ei tea, kas kirjutatakse nii ta nimi, guugeldada on ju niiii raske) teoseid, või Hitleri “Mein Kampfigi”, kuigi need inimesed olid ju ikka puhta lollid peast ja väga ebameeldivad on.
Nõme ja labane raamat, miks oli vaja niisugust kirjutada ja seda siis veel ülistada.
Inimhinge peaks ülendama aga mitte madaldama ja labastama.
Maailm tundub nii mõttetu ja s.tt koht pärast seda lugemist.
Kas autor kujutab ette , et on eesti Baudelaire!