Viimasel ajal on kõik kuidagi negatiivne. Juhtuvad igast jamad ja tundub, et ma olen eriline sitamagnet olnud lähiaegadel.
Niisiis otsustasin ma, et lasen endale lähedale ainult positiivsust. Positiivseid inimesi, positiivseid uudiseid jne. Et äkki lõpuks hakkavad siis head asjad juhtuma, kui ma sunnin!
(See muuseas võib tähendada blogipausi või kommentaaride kinni keeramist, sest tundub, et ma olen rahvavaenlane number 2 viimasel ajal – või siis lihtsalt ülitundlik. Ometi peaks mul ju selle aja peale juba suhteliselt paks nahk olema… Aga näed, pole. Ja see pole provokatsioon minu kallal norima hakkamiseks, palun.)
Üldiselt oli kehv päev. Algas kuumarabandusega, jätkus Tallinna-bussis külmast lõdisemisega, lõppes Tartu liikluses nohu ja värinatega. Ja ma muretsen Air France’i pärast, tõsiselt kohe. Kuidagi nii hinge läks see katastroof. Musja lendab homme Itaaliast tagasi, nii et nüüd ma olen topeltmures.
Ja just siis, kui mul hakkas usk inimestesse kaduma, sattusin kokku paari toredaga. Kõigepealt oli Tartu tagasi sõites mul superhüpertore bussijuht, pole elun säärast kohanud. Pakkus kommi, naeratas, ajas juttu ja viskas nalja. Kõigil reisijatel oli tuju kohe laes, mul kaasa arvatud. Istusin siis ja naeratasin omaette, kui ootamatult pakkus kõrvalistuja kommi. See on ka esmakordne, kes seda enne näinud on, et eestlane naabrile oma toidumoonast midagi annaks! Väga meeldiv oli.
Aga see ei kaalu ikkagi üles seda, et asjad üleüldiselt halvad on. Saastafoon on pidev ja piniseb kõrvus nagu see neetud uksekaardilugeja, mille vilinat pärast öö otsa kuulamist seda enam kõrvust ei saa. Sunnitud eraldatus inimestest ajab ka närvi veits, tahaks ka inimese kombel nädalavahetusteti puhata ja maal käia, näiteks.
Ahjah, olekspoleks.
5 thoughts on “optimismusesoon katki”
Kusjuures, bussides ja rongides võib tõeliselt toredaid inimesi kohata.
Mul oli ükskord juhus Tallinnasse bussiga sõita ja kuna buss oli paksult rahvast täis, sattusin ühe kena tudengineiu kõrvale istuma. Õppis tema siis vaikselt oma eksamiks või midagi seesarnast aga ühel hetkel võttis ta kotist välja tahvli mustikatega valget šokolaadi ja pakkus isegi mulle, sealjuures viisakalt vestlust arendades. Tegemist oli tulevase biokeemikuga ja teel oli ta välismaale oma kallimale külla. Tore tüdruk oli:)
Tuttav sai rongist endale päris pikaks ajaks sõidukaaslase, sest iga kord, kui ta Tallinna sõitma pidi, sattus just see sama mees temaga ühele rongile ja nüüd on nad juba üle 5 aasta tihedalt suhelnud ja isegi ühised kauged sugulased avastanud:)
Maailm ei olegi nii jube paik, kui kohati tundub.
Päikest sinu halliks kiskuvasse maailma, Dakikesekene : )
Horoskoop ütles, et järgmine nädal läheb paremaks!
Aga muidugi, nii tegelikult ongi. Häid inimesi on igal pool, samuti on halbu inimesi igal pool. Nii ma suhtun ka rahvustesse ja rassidesse – mölakaid leidub kõigi hulgas, ei saa üldistada. Aga no kuidagi on viimasel ajal nii alla läinud, et ei teagi… Täna see-eest on juba tunne, et kõik laheneb, kus ta pääseb!
Minu arust oled sa väga vahva, pea vastu 🙂 Vahel ongi kõik kole, võrdlusmomendiks.
Kusjuures, juhin tähelepanu – ega need bussi- ja rongiinimesed mingi eri liik ju ole. Need on ikka needsamad inimesed, keda muul ajal näeb tänaval, poes, teatris, turul või kus iganes. Et üldiselt on inimesed ikka ilusad ja head suuremalt jaolt, alati pole lihtsalt aega/tahtmist/tuju seda märgata. Ja vahel on endal tuju selline, et tahaks just seda nende teist poolt märgata ja suureks puhuda. Aga see läheb mööda. Kõik läheb mööda.
pane karamell keele alla ja siis tantsi selle ‘hip hip chin chin ‘ järgi mööda tuba ringi ja tee hüppeid – KOHEE läheb paremaks!
(kevadehooajal võib ka punga vabalt keele alla panna)! 🙂