Kui depressioon juhtimise üle võtab, on inimestel kombeks head nõu anda: mine kodust välja, mõtle positiivselt – elu on ilus, jaluta värskes õhus, tee midagi lõbusat, tee ükskõik mida, mis mõtted mujale viiks, toitu tervislikumalt, viibi rohkem inimeste hulgas, naerata – ja maailm naeratab tagasi.
Peamine asi, mida patsienti, kel on kalduvus suitsidiaalsusele, lubama sunnitakse, on – ütle kellelegi. Mitte lihtsalt kellelegi, vaid Kellelegi. Aga Kellegi esimene reaktsioon on alati anda hüva nõu: mine kodust välja, mõtle positiivselt – elu on ilus, jaluta värskes õhus, tee midagi lõbusat, tee ükskõik mida, mis mõtted mujale viiks, toitu tervislikumalt, viibi rohkem inimeste hulgas, naerata – ja maailm naeratab tagasi.
Omalt poolt tahaksin sellele lisada, et. Tegelikult, mis mul ikka lisada on… Kui et vahepeal vaatad august üles ja valgus tundub sadade kilomeetrite kaugusel.
One thought on “”
Vahel on vaja kedagi sinna auku enda kõrvale, et siis pimedas kiruda, karjuda, nutta.
Ainult et keegi pole vist eriti valmis vabathtlikult sinna auku hüppama. Või?