Kas teil on ka viimastel päevadel tunne, et nii raske on naeratada? Et see naeratuseks saadav jõud imeb seest kõik kuivaks, tõmbab sisikonna sõlme ja ei lase suunurkadel tõusta?

Epp küsis täna naljatledes, et kas mulle selline ilm ka meeldib, eriti kuna ma selline talvefänn olen.  Muidugi ei meeldi. Esiteks ei saa autoga kohalt minema. Teiseks saavad püksisääred märjaks, mida ma vihkan vist kõige rohkem – sest tosse jalast võttes on nii iki ja äki kõndida, märjad sääred talla all. Vahepeal kannan kummikuid ka, aga nendega on ikka ilgelt libe, kui on mõned kraadid külma.

Ilus talv on olnud, aga jah, ma pean tunnistama – nüüd ta võiks läbi saada küll juba. Ma armastan seda, et terve see talv on olnud korralikult lund, on saanud teha kõike – kõndida sajus ja teha lumeingleid ja lauatada ja ainult snowtuubima ei jõudnudki. Vahepeal ma mõtlen, et äkki see on viimane talv. Et rohkem pole meile enam antud. Sest millal te viimati sellist talve mäletate? Jõulud ja puha? Lumised?

/

Lugesin oma blogiraamatut köögis ja ikka imestasin ja imestasin. Ei mäleta enam, et oleks nii või teisiti kirjutanud. Kuigi mõnede sõnade lugemise ajal tuleb küll ette see täpne situatsioon.

Pean varsti minema ühte Tartu kooli rääkima raamatutest ja kirjutamisest ja blogimisest. Kardan. Mis ma oskan öelda? Ja seda kardan ka, et ma näen nende laste otsa vaadates oma vananemist. Sest kuidagi nii raske on oma mõtteid mähkida selle arusaamise ümber, et sul ei ole enam 17aastastega suurt midagi ühist. Ja et sa ei kvalifitseeru enam “noore” mõiste alla, ainult siis, kui sinna liigitavad sind sinust vanemad inimesed. Sinuvanused tavaliselt ei mõtle vanusele (või üritavad mitte mõelda või teevad selle üle rumalat nalja või mõtlevad sellele, kui vanad nende emad olid, kui nad sinu said), nooremad mõtlevad aga kohe, kui sind näevad. Sest sa ei ole enam Noor. Sa oled Vanem. Ei saa enam aru paljudest asjadest.

Aga neetud, millal see alles oli, kui sa pigistasid käes oma võltsitud õpilaspiletit ja mõtlesid peas lauseid, kuidas müüjalt kätte saada see neetud mustsõstrapeet?

(Üks maailma kohutavamaid jooke, ever. “Kosmose” kõrval.)

Nii.

Ja siis on mul näriv tunne, et ma olen jälle vallaline inimene. Musja pole kodus juba ei-tea-mitmendat-ööd ja ma muudkui tegelen siin üksik olemisega, et vahepeal peatun ja vaatan aknast välja ja mõtlen… Mõtlen, kui üksik ma terve ülikooliaja olin. Kuidas ma suutsin?

Ja siis ma enam ei imesta üldse oma depressioonide või melanhoolsushoogude üle.

Twitterist olen ka sõltuvuses. Blogida nagu hetkel ei jaksa, sest näete ju küll, mul pole suurt midagi öelda. Aga Twitter võtab suure rõõmuga vastu mu mõttelennud ja pakub pealegi veel väljakutset – no kuidas sa paned geniaalse mõtte 140 tähemärgiga kirja?

Kuulan Robert Downey Jr-t ja mõtlen, et… Mis ma ikka mõtlen. Mõtlen, et võiks osata muusikat teha ja mõtlen, miks mu kitarr seisab kapi peal ja miks ma keeli ära ei vaheta juba. Siis mõtlen, miks… Ah, teate küll. Et miks elu on selline.

Teisalt on muutunud igapäevaseks, et ma ikkagi tänan. Tänan, et olen (võrdlemisi) terve, tänan, et mu pere on terve ja õnnelik.

Kuigi mul on tunne, et ma pole INIMESTEGA rääkinud liiga kaua aega. Sikiga õhtuti, õnneks. Aga muidu on vaikus. Ja siis on lapsed, aga see on hoopis teine maailm. Ma ei tea, miks kõik nii vaikne tundub. Tegelikult ju pole.

/

Muide, ma esinen Prima Vistal ka. 9. mail. Aga mul loomulikult pole veel ettekanne valmis ja mul on raamatukoguraamat poolteist kuud üle läinud, mille põhjal ma ettekande teha tahtsin.

Ma ei saa jätkuvalt jagada teiega lugusid.

Olge valvel, inimesed. Kevad, tegelikult, tuleb küll kohe. Uskuge mind. Otsige kevadjakid välja!