Vahepeal on hommikud ilged tüütused. Nagu näiteks täna, kui juhtub nii, et hommikuvõileiba tegemise ajal ja asemel suudavad seitseteist kevadist hetke mind nii närvi ajada, et kõrvust tuleb tossu.
Ma vihkan, kui hommikul kööki minnes jääb esimese asjana silma, et kraanikauss on nõusid täis. Ah, kuidas ma seda vihkan! Ma pesen alati nõud ära kohe pärast söögi tegemist (ja ei oota enamiku nõudega isegi söömise lõppu), kuid eile olin ma nii surmväsinud, et koju jõudes jõudsin vaid ägada, kuidas mul kõik valutab ja B juurest pärast “Alfie” lõppu ära tulles lugesin veel natuke raamatut ja juba vajusingi surmaunne. Põhimõtteliselt.
Siis mind ajab hullult närvi, kui pliit on must. Jah, ma ise puhastan pliidi kohe pärast söögitegemist, aga nüüd oli see unarusse jäänud, peamiselt, kuna ma pole mitu päeva süüa teinud. Isu ei ole ja jaksu ka.
Ja kolmas asi, mis mul harja punaseks ajas ja mis on kõige jälgim – sest kui kaht esimest saab kergesti muuta ja on enda süü läbi tekkinud, siis seda ei saa kontrollida. Nimelt ärkasin jälle selle peale, et meie korter oli täis tapvat haisu, mille alguspunkt oli ilmselt alumise korruse naabrite saapakeetmispajas. Vets haises nagu halvaks läinud praekartulid ja köök sai normaalseks alles pärast tuulutamist.
Neetud ventilatsiooniavad, neetud paneelikas, neetud vastikud naabrid!
Aga nüüd on juba parem, sest päike pimestas ära ja kõõlusin aknal ning vaatasin, kuidas varesed ringi karglevad ja see tegi tuju paremaks.
Unes nägin jälle Hugh Laurie’t ja seda, et meil on suhe. Ohjeebusküll.
7 thoughts on “hommikud”
🙂
Seda et – elan Kadriorus pealtnäha täiesti ontlikus eestiaegses majas, mitte paneelikas. Aga…
Ma kuulen, kuidas mu naaber norskab. Ja hommikuti (varem ka öösiti) ärkan üles selle peale, kuidas naabrite väike laps taob mänguasju vastu põrandat. Või – eriti pinda käib see nädalavahetustel – naaber paneb huugama oma tolmuimeja. Rääkimata sellest, et kuulen isegi samme, kui keegi edasi-tagasi kõnnib.
Alumises korteris harrastab keegi klaverimängu. See ei olegi kõige hullem – ärgata päikeselises pühapäevahommikul mahedas klaverimuusikas.
Aga ma ütlen, Mustamäe paneelikas, kus varem elasin, ma naabri norskamist ei kuulnud. Seal ainult valas ülemine naaber rõdult solki ja kust alla (vist hoidsid vett kokku vms, igatahes käisid nad rõdul ämbri peal kusel), millest pool tilkus meie rõdu servale. Kus kuivas parajasti pesu…
Katrin, iuuuuu. Mul tõesti on selles suhtes vedanud, et kõige tavalisemad probleemid on siiski… tavalised: mõni pidu teinekord ja vahepeal koduvägivald (mitte, et see vedamine oleks).
Tikker, tõesti, unedes on ta siiski Hugh, ma olen temaga abiellunud isegi ühes unes, kus mul jäi Birx pulma kutsumata, sest mul ei tulnud Hugh perekonnanimi meelde ja ma ajasin ta unes pidevalt Grantiga sassi.
Evu, nii ongi kõige parem. Kahju ainult, et ma ei suuda korda mujal samamoodi hoida…
oojaa. ma tean TÄPSELT, mida sa tunned seoses nõude ja pliidiga.
aga house on ju pandav, temaga (st jah, tema iseloomu silmas pidades pigem lauriega) suhtes olemine pole just õudusunenägu 😀
Korras köök on igal juhul mõnusam 🙂
Pesen ka alati pärast söögi tegemist-söömist nõud ära, kuid kiirel ajal kipub segadus mu “kööki” tekkima. Siis võtan kohe suurelt ette ja koristan põhjalikult ära. Pärast on hea olla.
meil teeb mingi suurepärane naaver aeg-ajalt (no kuus 3-4 korda) mingit kapsa-asja. terve meie elamine on seetõttu täis haisu, mis meenutab nagu oleks kellelgi kõht lahti. jee, kapsas. nendel päevadel endal erilist söögiisu pole.
aga need lõhnad on kavalad. imbuvad vaikselt sisse. alguses tunned köögis, siis esikus, siis elutoas jne.
ega sa ei tea, kust seda saapakeedise retsepti saaks? 😀
Täpselt, see, et need haisud nii skneaky bastardid on, ongi vist kõige hullem. Aga ma arvan, et saapakeedise retsept on lihtne. Võta saapad, mida sa oled kandnud atra vedades ja saunas käies, soovitavalt ilma sokkideta. Siis aseta need veega täidetud potti, keeda, kuni kõik on ühtlane mass. Valmis!
Vaieldamatult parim viis hommiku rikkumiseks on alustada hommikut nõude küürimisega:)