Oi, kus mu eelmine sissekanne sai kommentaare. Vaidlesin kohe vastu ka oma kommentaaris, ja vastasin teistele niisama.

Ise käisime nädalavahetusel Saaremaal (jeejeeejeejjeeejejeee!) ja ma olen ikka veel nii psyched, et kohe ei oska olla paigal. Nii hea, nii mõnus, nii kodu, nii õige on Saaremaa.

Tegelt tulin ma küsima, et misvärk selle Supernaturali viimase osa lõpuga oli, kus oli kiri, et “In Memory of Christopher F. Lima” ja “In Memory of Tim Loock”. Kui ma viimase kohta veel leidsin midagi (teinud mingeid Playboy asju?!), siis esimese kohta ainult teksti, mis tundus olevat mingi masina välja “mõeldud”. Ja Loocki kohta samal lehel samasugune deemonlik jutt. What gives? Mis värk on, tegelt ka?

Homme, kui on aega, siis pilte ja pikemat juttu – tahtsin rääkida, et täiesti haige on minu meelest see (sorry, Afa, ma olen täiesti sinuga vastandarvamusel ses asjus) poliitikute invakaardiga sõprade peedistamine (uurige enne seadust, kui mölisema hakkate: seaduse järgi võib invakaart olla ka inimesel, kes “silmaga vaadates on terve”, keegi ei ole kohustatud igast ajakirjanikele oma tervislikku seisundit ette kandma, pealegi võib invakaart olla ka invaliidi hooldajal), kurat võtaks, inimeste tervislikud andmed on inimeste enda omad ja ei pea keegi neid avalikkusele ette kandma!

Ah, teine kord, mul on praegu liiga hea tuju ja rõõm ja asjad ja ärge siis unustage, et 13 ja reede ja tulge minu sünnipäevale, palunaitäh. Ikkagi tagurpidi 52 – soliidses eas juba.

Ja sorry, et mu blogi iseenesest laulma hakkab, homme parandan ära.