Tuli eile meelde üks juhtum eelmisest nädalast, kui ma parkimistädile tahtmatult tünga tegin.

Lugu selline. Oli paberiasjaajamist ning vaja passipilte. Läksin siis sinna Soola tänava pildilasse, et enda nägu fotode peale lasta panna. Kahjuks on vana kaubamaja taga parkimissüsteem muutunud, nüüd on seal see totaalhaige Europark-või-misiganes. Ja see masin (vist) ei lase normaalselt müntidega maksta. Mul polnud väiksemat raha kui kahekümneviiekas, nii lükkasingi selle masinasse ja sain umbes kolmeks tunniks parkimispileti.

Piltidega läks aga kähku ja pealegi anti mulle tund aega vaba aega, enne kui need kätte saan. Käisin siis kaltsarites aega parajaks tegemas (sain Humanast üliodavalt tutika peene ja siidise hiinamustrilise hommikumantli, mida saab pealegi mõlemat pidi kanda) ja põrutasin õigeks ajaks Soola tänavasse tagasi. Viskasin oma pileti aknale ja lidusin fotolasse ja üle tee minnes näen, kuidas parkimistädi kurjalt pooljoostes mu autole läheneb, taskust juba kviitungiraamatut otsides. Kui tagasi välja jõudsin, seisis ta uskumatu näoga mu auto kõrval, et midakuradit, kuidas see pilet siia tekkis.

Noh, ega ma paha pärast taht talle tünga teha, aga kukkus nii välja. Aga Europark on nõme, näiteks pole ma praeguseni aru saanud, kuidas seal Ekraani kõrval Alexela tankla parklas parkida tohib. Europargi märgid keelavad igasuguse tasuta luuslangi laskmise, aga maksta kah kuidagi ei saa (mobiiliga vist ainult, aga ma ei saa ju kunagi välja helistada).

A muidu on hästi, tänan küsimast. Tuju on hea ja esmaspäeval lähme jälle ballile ja saab tantsida ja üldse on tore kõik. Tööd tahaks ainult, kuigi praegu ongi hea, et seda pole – saab naisi* kirjutada!

—

*Naisi tähendab siin nii ajakirjale “Naised” järjejuttu kui ka raamatut “Naistest, lihtsalt”.