Kunagi augustis, kui istusin Epu külmas toas, arvuti põlvedel ja pidasime loomeplaane, tuli mul ootamatult mõte – mis oleks, kui koguks kokku toredate ja andekate noorte novellid ning paneks need ühte raamatusse? Ideepoeg sündis ilmselt siis, kui olin läbi vaadanud oma vanu CD-plaate, kus pealt leidsin enda 2004.-2005. aastal kirjutatud jutud. Tol ajal kirjutasin jutte peamiselt kingituseks, kui sünnipäevale või soolaleivale minnes polnud asjalikumat kinki võtta. Neist juttudest, mis ma olen nii ära kinkinud, on alles vaid murdosa, kahjuks on neid pea võimatu träkkida.

Niisiis, tänu enda viiele loole oli algne plaan raamatusse panna igalt autorilt kaks-kolm juttu. Algne tööpealkiri, “Melobordell”, tuli aga teadagi, minu ja Jimi kunagisest projektist, kus inimesed kirjutasid hot.ee/melobordell asuvale virtuaalsele novellikogumikule lugusid.

Augusti lõpuks oli meil projekt valmis ja kulkale esitatud. Nüüd hakkas suur ootamine ja lugude kogumine.

Kogumisprotsess oli vist üldse kõige põnevam kogu selle asja juures. Ma sain palju kirju ja lugusid, mis panid mõtted käima. Hämmastavalt paljud inimesed kirjutavad! Algses käsikirjas oli kokku üle 40 loo, kuid peagi sai selgeks, et a) asja tuleb harvendada ning b) tööprotsessi juurde tuleb kaasata kogenumaid inimesi, kes aitaks kogul valmida.

Selleks ajaks olime juba saanud ka rõõmsa uudise, et Kultuurkapital toetab meie ettevõtmist honorarisumma andmisega. Mis tähendas, et otsustasime igalt autorilt sisse panna ühe loo (kvaliteet vs kvantiteet) ja otsida juurde kogemustega toimetaja.

Nii liituski projektiga Berk Vaher, kellest sai toimetaja. Üheskoos Petrone Printi inimestega vaidlesime ja vaidlesime, kuni vaidlesime selgeks, et just need 19 lugu lähevad sisse. Tõsi, mõnest mulle väga südamelähedasest loost lõpuks loobusime, kuid siiski olen lõpptulemuse üle rõõmus. Väga kahju on aga, et näiteks Andra Teede ja Sass Henno lõpuks lugusid ei kirjutanudki, erinevatel põhjustel. Kuid siiski – lõpptulemus on tore.

Vaidlemisprotsess oli vist kõige valulisem üldse. Mitu korda võtsin kriitikat mõne loo pihta ise väga hinge ning solvusin, kuid hiljem läks see üle – mitu pead on ju ikkagi mitu pead. Kurb oli “välja visata” ka Martin Oja (vastikult geniaalne tüüp oled sa, aga ma olen seda sulle korduvalt juba öelnud ka) esialgne jutustus, mille kohta Berk arvas, et seda võiks hoopis pikemaks venitada ning raamatuna välja anda. No loodame, et see peagi ka tuleb!

Melobordellist läks lõpuks sisse (vist) ainult kaks lugu – Andris Reinmani “Öö, mil maailmas polnud muresid” ja Kara Lynni “Päkapikkudesse uskuda”. (Kara Lynn, muide, oli esitlusel kohal, kuid kukkus kokku – nüüdseks on ta aga taas terve minu andmete kohaselt. Tekitas meile väikse paanika küll ja selle käigus avastasime, et rokiklubis pole nuuskpiiritust. Hiljem Rolliga rääkides ütles ta, et muretseb selle nüüd sinna kindlasti.)

Seega oli vaja kogule uut pealkirja, “Melobordell” enam ei sobinud – eriti ei olnud enam sees lugusid, mis selle pealkirjaga haakuks. Nii sai kogu ristiemaks hoopis Liisa-Lotte Käärd, kellelt küsisin tema enda loole pealkirjavariante. “Tule…” hakkas meile kõigile aga oma lihtsuses nii väga meeldima, et otsustasimegi kogu nii nimetada.

Palju andis inspiratsiooni ka 1977. aastal välja antud raamat “Noori autoreid ’77”, kasutasime seda natuke ka kujundusel eeskujuna – samamoodi on meie raamatus autorite pildid ja nende endi kirjutatud tutvustused. Erinev on aga 77. aasta kogust üldine põhimõte – meil on siiski novellikogu, “Noori autoreid ’77” hõlmab endas nii luuletusi kui ka lühiproosat.

Esitlus… Esitlus oli vaikne ja rahulik, kuigi muidugi oleks võinud sellest ideaalis kujuneda metsik üritus, kus inimesi kohal nii palju, et neile pole enam isegi raamatuid müüa, rääkimata istekohtadest. Ilmselt sai saatuslikuks pühade-eelne nädal, tõsiasi, et tegu oli nädala keskpaigaga ning muidugi ka vähene reklaam. Kuigi mul endal tuli tunne, et puudu jäi vaid ostetud reklaami võimalused – kõik, mis tasuta ja vähegi pähe tuli, sai reklaamimiseks ära kasutatud… Aga ju siis jäi sellest väheseks. Eks järgmine kord olen targem. Ikkagi esimest korda korraldasin sellist asja – “Õun ära süüa?” ja “Daki.Elab.Siin” esitluse korraldas Pegasuse kirjastus hoopis. Ja see oli Tallinnas.

Aga ikkagi on hea meel, et üle kolmandiku autoritest olid kohal – Jim, Jüri, Natasha Bluu, Kara Lynn, Martin Oja (ta mängis koos Bergiga muusikat), Põim, Silja… Meie väikene juturing oli lõbus ja armas, kuigi näiteks Jüri tahtis anda vaid ühesõnalisi vastuseid ja Põim ei tulnud üldse lavale. Ma mäletan, et Jim küsis mult, kas mul on kergem kirjutada tõsielu (blog) või siis ilukirjandust… Ning natuke järele mõeldes pidin vastama, nagu vastas näiteks ka Natasha Bluu – et ma kirjutan alati iseendast, seega ei ole kumbki raskem ega kergem.

See, muide, on üks mu esimesi nõuandeid, mis mulle kirjutamise kohta anti. Kunagi, kui ma olin umbes kümnene, üritasin ma kirjutada mingit armastusromaani (ise täiesti sellest teemast midagi teadmata, muidugi) ja mu ema ütles: “Kirjuta alati sellest, millest sa midagi tead…” Olen seda nõuannet endaga kandnud ja seda järginud. Aitäh, emm.

/

Esitlusega seoses… Üks suur prohmakas sai veel tehtud – keegi ei teinud pilti! Häbematus, et sellise asja unustasin. Kuid meile jäävad mälupildid sellest, kuidas meie pisike seltskond seal ennejõulusel õhtul intiimses õhkkonnas nalja viskas, üksteisega autogramme vahetas, juttu vestis ja tantsis. Tore oli, tõesõna.

PS! Kutsun kõiki veelkord üles, kel raamat olemas ja/või esitlusel käisid. Jagage oma muljeid! Arvustage! Heitke ette! Kiitke! Kõik tagasiside on teretulnud!

Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas meediakajastust saada… Ometi peaks see mulle kui (eks)ajakirjanikule kukepea olema…

🙂