Ma olen pikemat aega tahtnud kirjutada sellisest toredast fiitšrist nagu Google Reader’i jagamisfunktsioon. Ma ei tea, kui palju teist üldse klikib minu jagatud asjadele, mis siia paremale paneelile ilmuvad, kuid ma ise kasutan seda sageli, et jagada naljakaid, toredaid, informatiivseid või lihtsalt huvitavaid internetiavaruste leide oma Reader’ist.

Õnneks on mul Google’is ka paar sõpra, kes oma toredaid leide jagavad. Ma ootan alati huviga, mida keegi kuskilt leidnud on, sest teadupoolest ei hakka keegi jagama midagi igavat. Infot on aga nii palju, et ise ei jõua paratamatult kõike läbi kammida, seega on hea, kui keegi seda sinu eest teeb.

Huvitaval kombel ei jaga peaaegu* keegi mu “pärissõpradest” riideris midagi, küll aga on mul tekkinud pelgalt põgusatest kontaktidest vaat et salasõbrad juba. Ma tean nende lugemis-surfamiseelistusi, ma tean, mis paneb neid naerma, ma tean what makes them tick. Nii on näiteks üks tütarlaps nooremalt kursuselt, kes mul millegipärast kontaktilistis on, saanud mulle omal kombel suureks sõbraks. Ma tean, et kui tema midagi jagab, siis saab alati naerda. Siis on üks Andrise sõber, kes jagab alati midagi ilusat.

Kahju, et inimesed nii vähe seda jagamisfunktsiooni kasutavad. Nagu huvitab mind teiste inimeste käekotisisu, huvitavad mind ka nende lugemisharjumused. See annab omalaadse piilumisvõimaluse teise ellu, aga sel pole juures vastikut nuhkimismaiku.

Ja tänu Google Reader’ile sain teada, et täna on Blog Action Day, ehk päev, mil kõik osalevad blogid kirjutavad ühel kindlal teemal, milleks sel aastal on vaesus. Oma eelmise postitusega võtsin ma eneselegi ootamatult osa ning arvan, et riputan Blog Action Day sildi sellele külge.

*Peaaegu – Maali jagab ka, peaasjalikult jagab ta postitusi, mis räägivad koertest ja koerteomanike vastutustundetusest.