Kuna ma olen end nädal aega arvutist võõrutanud, siis olen ma igast huvitavate asjadega tegelenud. Lisaks tavapärasele lugemisele-koristamisele-mööbli ümber tõstmisele (ok, seda ma ainult mõtlesn, ei teinud, sest juhtmed on liiga lühikesed ja ratast pole kuhugi panna) otsustasin ma, et peaks hakkama jälle joogat tegema.

Sest no trennist on nii suur puudus, et nutt tuleb igal õhtul peale, aga raha pole ju kuskilt võtta sellise luksuse jaoks*.

Noh. Ja siis ma võtsin oma joogaraamatud riiulist ja hakkasin joogatama. Panin ilusti teki põrandale ja võtsin seitsme nädala plaani ette ja puha.

Ja juba teise või kolmanda harjutuse juures mõtlesin, et no täitsa pekkis ikka on see arvutiinimese elu. Selg. Selg ja kõik selja külge kinnituv (jalad, käed jne) on ikka täitsa pekkis. Ei paendu noh. Nii kinni kui kinni, eriti, kui oled lasknud mõned kuud trennist mööda.

Ja isegi varbad! Isegi varbad ei paendu!

Ohjah.

Annaks jumal nüüd kannatust, et ma need seitse nädalat läbi teeks, siis võiks end lausa inimesena juba tundma hakata.

PS: Kulka toetab “Melobordelli” novellikogu. Seega: chop-chop, boys and girls! Septi lõpuni on aega oma lugusid valmistada ja saata! Enne jõulu tuleb välja! Vuhuu!

—

*Istusime Birxiga üksõhtu mu vana kodu köögilaua taga.

Daki: “Kui mul oleks raha, siis ma mõtlesin, tead… Ma mõtlesin, et ma ostaks endale ühe lõhna. Lihtsalt nii väga tahaks osta midagi täiesti mõttetut ja ainult endale, midagi luksuslikku ja armast…”
Birx: “Oi, ära räägi…”

(Paus.)

Birx: “Kui mul oleks raha, siis ma ostaks pesu… Ilusat pesu…”
Daki: “Jaa! Pesu…”

(Unelev ja mõtlik, aina pikemale veniv paus.)

Ma ausõna olen ära unustanud, mis tunne see on, kui on raha. Lihtsalt… Kasvõi natuke raha. Nii mõnisada krooni. Ja teadmine, et see ongi ainult sinu raha. Mitte mõne panga või järelmaksu- või laenukontori.

Huvitav, mis tunne see on? Kui on raha**? Natukenegi?

—

**Või arvuti?