Õhtuti, siis kui und ei tule, tuleb igasuguseid mõtteid pähe, mis kahjuks on hommikuks ununenud. Muidugi on mul öökapil paber, kuhu kiirelt uitmõtteid üles tähendada, aga hommikul ei pruugi need enam sama geniaalsed tunduda.
Aga üks asi on mul meeles küll, mis jäi mõtteisse uitama, kui ühel õhtul inimest togisin ja muudkui rääkida tahtsin, tema aga magada eelistas. Nimelt – õhtuinimesi diskrimineeritakse räigelt! Kui tegu on õhtuinimesega, siis millegipärast tuleb alati varem või hiljem teemaks, et “oi, ta on hommikuti nagu deemon” või “ah, ta ei ole suurem asi hommikuinimene, ärge teda enne lõunat torkige”. Kas aga keegi on kunagi hoiatanud, et “oot, selle vennaga ei tasu pärast kella kümmet rääkida, ta pea ei seleta enam” või “ära üldse üritagi teda kuskile kutsuda, ta muutub torssi, kui kell üksteist magama ei saa”? Ei ole ju! See-eest õhtuinimeste hommikuvastikuse üle ilgutakse pidevalt ja visatakse nalju.
See tuletab mulle meelde, kui häiriv oli, kui ma Ühe Poisiga deitisin kunagi. Vend kusjuures jäigi täiesti konkreetselt kinos hambad laiali magama ja absoluutselt ei olnud võimalik temaga pärast kella üheksat suhelda, sest ta juba magas. Kasvõi silmad lahti.
Ja oleks ta siis mind hoiatanud selle eest! Ei, kus sa sellega! Mina aga ju ikka ütlen inimestele, kes näiteks ööseks jäävad või tahavad mult varahommikul asjalikkust, et eriti pole mõtet muga enne lõunat suhelda. Ma võin liikuda ja rääkida, aga pea veel ei tööta.
Siis ühte asja mõtlesin veel ühel õhtul. Et kuidas ma ikka ei salli inimesi, kes oma blogikommentaaridele ei vasta (jah, Sepp, ma räägin natuke sinust ka). No kurat, sul on avalik blog, sa kirjutad asju, mida teised saavad lugeda, sul on kommentaarid avatud ja – sa lihtsalt ei vasta neile! Minu meelest on see kohutavalt ebaviisakas. Olgu, tõsi, kõigile kommentaaridele ehk ei jõuagi vastata, aga kui sult ikka küsitakse otse midagi, siis oleks kena vastata. Kui sind kommentaarid häirivad ja sa ei taha vastukaja (ise anda), siis pane need kinni! Või siis ütle, et kuulge, ma ei jõua kõiki neid viitkümmet kommentaari läbi lugeda, tööd on palju ja… Aga vähemalt anna teada, et sul pole ükskõik!
Phh, õpeta nagu oma lapsi…
Ma siis jäingi mõtlema, et äkki olen ma liiga viisakas. Mind jääb alati vaevama, kui ma pole mõnele kirjale vastanud (ja seda juhtub ikka, isegi oluliste kirjadega – mul nimelt on nii, et kui ma kirja läbi loen ja kohe ei vasta, siis ma unustan selle kiirelt ja see võib meenuda alles mõne kuu pärast – ja siis võib olla juba hilja. Kui ma aga kirja lugemata jätan, et noh, meeles püsiks sellega tegeleda, võib ka nii palju uusi kirju peale tulla, et avastan selle alles nädalaid hiljem). Või kommentaarile. Mind vaevab, kui ma ei ole saanud lehvitada tänulikult või suunatulesid vilgutada, kui mind liikluses vahele lastakse. Mind häirib, kui ma ei saa lehvitada juhile, kes mulle vilgutas, et politsei on või et tuled ei põle. Ma tahan inimesi tänada, kui nad on mu vastu head, ja ma tahan neid meeles pidada, ma ei taha neid unustada või jätta neile mulje, et nad on unustatud või et nende kommentaarid, teod, vilgutamised, kirjad pole olulised. Sest et nad on!
Aga nüüd ilusa lõpumärkusena ma ütlen, et ma nägin täna lausa kaht marssi, väga vägev oli. Tartu on sügisel ilus ja soe koht!
14 thoughts on “üleüldisest viisakusest ja õhtuinimeste diskrimineerimisest”
heh… mulle tundus, et see küss oli rohkem selline retooriline, just selle “mismõttes?!” järgi 🙂
vastuseks oleks: “loen, ent mitte iga päev, vaid pigem korra nädalas – nagu ma üldse blogisid kipun lugema. tol korral oli Nirti blogipuu tipust lihtne noppida ja sealt ma üldse sest asjat teada sain, sest Maalehte ma loen veel vägem kui blogisid. Ja kõike muud.”
😛
kussa elad nüüd?
Mina küll hoiatan inimesi, et pärast kella kümmet ei tasu minuga arvestada. Ja välja minnes alati küsin, mis kell ma koju saan. Ma võin ka igaval kontserdil või teatriõhtul magama jääda, sest ma olen unine ja raputust ei ole.
Aga mina nägin sind täna mööda Rüütli tänavat kõndimas ja sa nägid väga kaunis ja armas välja. ^_^
Ma pidin seda lihtsalt ütlema, sest mul on täna üle hulga aja tuju, mida võib tinglikult isegi “heaks” nimetada. Ja siis ma tahan seda jagada.
Jah, mina olen ka ööinimene. Ma võin olla öösel 3-4 tundi maganud ainult, aga sellest hoolimata ei varise ma õhtul voodisse, vaid lähen ikka kell 1-2 magama. Minu arvates pole loometööga üldse muul ajal mõtet tegeleda, kui 23-04. Mõte ei jookse, sulg ei liigu, lõpuks seebitad nööri.
Ja alati, kui ma sellest juttu teen, tuuakse välja see, et “Sa oled lihtsalt laisk ja vastutustundetu. Mina tõusen iga päev kell 6! Ka pühapäeval!” ja siis ma kiristan hambaid, et mina olen vastutustundetu vbolla küll jah, aga sina oled veidrate ja kummaliste häiretega inimene.
Ööinimesed, lastetud inimesed, karjääriambitsioonideta kunstiinimesed – nende kallal on hea naaksuda.
Ah, Sepp, no oleks siis võinud öelda! Mul oli su post mitu päeva lahti, et näha, mis sa ütled:) Okei, saad andeks. Aga ikkagi! Miks sina eriti oma kommentaaridele ei vasta, näiteks?
Triangel – kusjuures, see on ju hea. Sest kui sa tead oma võimeid, siis teavad teised sinu võimeid, ja kaup on aus. Ma ei ole kunagi tahtnud petta oma ülemusi väitega, et ma suudan midagi äärmiselt geniaalset toota varahommikul. Sest ma ei suuda. Ja see ei ole laiskus – ehk harjumise asi, võib-olla, aga see ümberharjumine võtaks jällegi pika aja, ütleks, aasta kindlasti. Seega: kuidas nad eelistavad: produktiivne Daki pigem õhtutundidel täisraha eest või mitteproduktiivne Daki pool tööpäeva?
Nirti. Nirti! Lehvita teinekord. Või siis… Ma ei tea. Ütle… Olgu, ma ei tea, kas ma oskaks öelda midagi asjalikku vastu, aga tee midagi sellist, et ma saaks pärast järgi mõelda – oh, see oli vist Nirti! Sest ma ju tahaks ka sind näha. Aga ma võisin täna suure tõenäosusega olla sellel ajal juba natuke švipsis, kui sa mind nägid, sest me nimelt juba Teede-Andraga väga varakult hakkasime tutvuma… alkoholidega. Afa uue filmi puhuks, või nii. Jah.
Nüüd ma lähen magama ära, ausõna.
ma ei tea – tihti ma unustan, tihti on kommentaarid sellised, millele sobiks vastuseks a la “ahah” – no mis sa sellest sinna kirjutad. tihti ei oska või ei saa lihtsalt aru
mulle samas ei meeldi eelmodereeritavad kommentaariumid – mind ei usaldata järelikult 🙂
Sepp, SIND usaldatakse, neid, kes mind libuks ja hooraks sõimavad, neid ei usalda. (Siin blogis tohib ropendada ainult minu nõusolekul.)
Aga samas good point, neid viimaseid ongi piisavalt väheks jäänud. Ehk peaks maha võtma.
ei ole Sul siin pahandada midagi, et “Ma siis jäingi mõtlema, et äkki olen ma liiga viisakas. Mind jääb alati vaevama, kui ma pole mõnele kirjale vastanud”.
kirjutasin Sulle Facebookis 28. juunil, et saame kokku ja jätsin veel Wall peale vihjegi 19. juulil, et olen olemas, aga ei vastust ega midagi.. nii ma eile Hiinamaale tagasi saabusingi. ja mõtlen siiani, et miks nii!
LM
jazoo, ma olin Tartus (12. kuni 14. august) nii teemas sees veel, et leidsin oma imelisel jalutuskäigul Zavoodi, mida ma polnud kunagi näinud, rääkimata külastamisest 😉 ikka Sinu videoblogist inspireerituna.
Issake! Facebook! Ma tulen harva selle peale, et käia Orkutis, Facebooki olen täiesti ära unustanud. Oi-oi-oi, sellest on küll väga kahju – palun kirjuta teinekord otse meilile! Väga piinlik ja kahju…
Kuidas Zavood oli? Hirmutav?
Inimesed näevad asju erinevalt. Ka blogimist. Mina näiteks ei saa üldse pihta, et milleks peaks blogis kommentaaridele vastama, sest ma näen nähtavasti ka blogi kui sellist hoopis erinevalt Sinust. Niipalju kui on inimesi on ka erinevaid arusaamu ja suhtumisi. See mis Sulle tundub viisakas tundub näiteks kellelegi teisele täiesti totter. Mina näen kommentaarides pigem võimalust oma arvamust teema kohta avaldada. Arvamuse avaldamine ei ole üleskutse aruteluks ega vaidluseks.
Ja selle ööinimeste diskrimineerimise teemaga olen ma täiesti 100% päri!
hee, no Facebookis on selline funktsioon, et kõik teated tulevad koopiana e-mailile, niiet kätte peaksid nad alati tulema. aga ega midagi. teine kord!
ja igal juhul ajasin ma Zavoodi Undergroundiga segamini. jalutasin ju Rüütli tänaval! ja ega ma sisse ei läinudki, vaatasin seda kohta rohkem sellise.. Daki-pilguga.
CV, kusjuures, sul võib õigus olla. Ma sellele niipidi ei mõelnudki.
LM, pean patuga pooleks tunnistama, et ma kustutan need ära nagu Orkuti teated, arvates, et noh, küll ma kunagi lähen ja vaatan. Ma ausalt ei ole seda üldse suhtlemisvahendina eriti kasutanud. Kui aus olla, siis ma olengi seal ainult sinuga suhelnud:) Kurb on. Aga jah, eks teine kord…
Issand kui hirmutav.
Hommikuinimene ma pole. Tööd veel kuidagi saab kohviga pooleks teha, aga suhtlema ei maksa tulla.
Ööinimene ka pole. Tahaks ikka uneajal magama.
Ja päevainimene vist ka pole, kui keset päeva peaks siukse korraliku siesta tegema.
Lisada juurde laste puudumine ja pigem horisontaalsed kui vertikaalsed karjääriambitsioonid, siis…
Ma pole üldse inimene 😀
Kui siis veidi-keskhommikune-ja-veidi-pärastlõunane-inimene.
Aga see on ju rohkem poolinimese kanti juba enivei.
Sa oled inimene, kes on täiuslikus puhkuse-režiimis:D