Juba mõnda aega on mind vallanud selline imelik rahulaadne seisund. Jah, rahaliselt kõlgume me ikka veel ääre peal, vaatame, kuhu poole kukkuda, ning jah, klassikalist töötan-toredas-väljaandes-trein-lugusid-mõttes on ka töösituatsioon säilitanud üllast rütmi Läänerindel muutusteta stiilis. Aga ometi olen ma pidevalt uskunud, või pannud ennast uskuma, või endale sisendanud, et kõik see, mis on juhtunud, on millekski oluline.

“Asjadel on kalduvus iseenesest laheneda,” kuulsin ükspäev telefonist vana head ja rahustavat häält ja ma uskusin teda, päriselt.

Täna on üle pika aja peal tunne, et ma võiks vallutada terve maailma. Erinevaid projektide mõtteid on peas kümneid ja päriselt paistabki töötavat valem istu-laua-taha-ja-kirjuta-siis-lood-tulevad (raamatu kirjutamise mõttes). Noh, olgu, täna maadlesin ma hea tunnikese haridussüsteemi ja riigiteataja kütkeis, lihtsalt selleks, et välja uurida ühte asja, mida ma loos mainin ja et teada saada, ega ma seda mainides valeta.

Lõppeks aru ei saanudki, aga loodame, et ei valeta:)

Ja kui eile koju jõudes valutas pea ja öösel läks veel süda ka pahaks (teadmata põhjustel) ja ei saanud üldse magada, õudukad & co, siis täna ma lendlesin läbi vihma erinevate sihtpunktide vahel ning isegi tõsiasi, et ma juhtusin hommikul Epu juurde sõitma auto taga, mille tagaaknal laiutas jõle silt “Pigem tume minevik kui lilla tulevik”, ei suutnud see mu päeva rikkuda.

Kui nüüd vaid oma ülikoolidiplomi ja akadeemilise õiendi suudaks üles leida…

Me peame vastu. Inimesega koos tehtud kalkulatsioonide kohaselt peame me vastu vähemalt aasta lõpuni. Aga ma usun, et me peame veel tugevalt ja kaua vastu. Mitmes mõttes.

Hea on.

Ja ma päriselt istungi nüüd, võtan rahulikult päeva jooksul üles keerelnud tuure maha, joon õhtuteed (ja ma päriselt mõtlen õhtuteed, mitte klaasikest veini või midagi) ja loen katkendeid suurepärasest ja must-have raamatust “The Future of Reputation: Gossip, Rumor, and Privacy on the Internet” ja kuulan ööhääli.

Väga hea on.