Tikker armus just oma kõhtu, Klari Riiga… (Linke ei viitsi hetkel otsida.) Mina armusin natuke Hiiumaasse (mis, muidugi, on minu 1/4 saarlase jaoks natuke pühaduseteotus vmt). Hiljem blogin koos piltidega pikemalt, aga asjad, mis väärivad kohe üles tähendamist…
…meres oma saagiga – pisikese lutsukalaga – ujuv nastik…
…päris hirv…
…Mihkli talu ja see hämmastav-hämmastav rahutunne, mis seal sisse tuli…
…Ristna ja maailmalõpp…
…Kõrgessaare sadamas meres talluvad lehmad…
…ootamatud kohtumised…
…militaar, militaar, militaar, kõikjal…
…auguga kivid, lõõmav päikeseloojang ja kummaliselt kummitav kodutunne teatud kohtades…
Ning see näriv rahutus, mis tuletas meelde, et 2/3 suvest on juba möödas ja ma pole veel kordagi lauaga merele saanud.
(Muuhulgas mõtlesin välja paar head nime oma tulevastele lastele – ikka sugupuust – ja pseudonüümi iseendale, kui vaja peaks minema.)
2 thoughts on “armumistest”
1/2 hiidlasena ei ole ma kunagi aru saanud inimeste Saaremaa vaimustusest. Hiiumaa on just selline pisike ja paras ja ürgne ja tsiviliseerimata paik. Sel on võimalik seda maailmaääre-tunnet kogeda.
mina armusin ka sellesse eelmisel aastal. tegin T’le ettepaneku müüa ära kogu oma maine vara, kolida Hiiumaale ja asutada sinna koertekasvatus ja turismitalu. miskipärast ta ei võtnud vedu.