Amsterdamned, vol 1: Vilnius

Amsterdamned, vol 2

Punaste laternate tänavad on kitsad ning tekivad meie teele ootamatult. Olime just läbi astunud Hemp Museumist, kus, muidugi, kasvatati spets ruumides kanepit.

See kanepiasi on ikka väga veider. Arutasime inimesega, et Eestis selline asi töötada ei saaks – meie inimesed ei oskaks selle vabadusega midagi pihta hakata ning hakkaks seda ilmselt kuritarvitama. Seal aga, paistab, saadakse kanepiga kenasti hakkama. Nagu öeldud, on kõik väga tšillid-tillid ja kogu seal veedetud aja jooksul trehvasime me ainult kaht “päris” narkomaani. No selliseid õnnetu välimusega eluheidikuid, silmad paistes ja punased, ise nii kõhnad, nii kõhnad, et ime üldse, kuidas nad edasi suutsid liikuda. Kurb vaatepilt, aga samas: Tallinnas piisaks kahe samas seisus narkomaani nägemiseks viibida linnas mitte nädal, vaid viis minutit. Selline erinevus kahe kultuuri vahel…

—I was last watered today 2.30pm, teatas taimeke–

Punased laternad algavad suhteliselt kanepimuuseumi juurest. Akendest me pilti ei teinud, sest tütarlapsed poleks seda ilmselt heaks kiitnud. Aga punaste laternate kanalil ujuvaid parte-hanesid-luiki,  linde ühesõnaga (pun intended), pildistasime küll.

–Punaste laternate linnud–

Kummaline oli see piirkond. Päise päeva ajal töötasid tüdrukud akendel, üks ilusam kui teine, üks koledam kui teine. Naisi leidus igale maitsele, oli kauneid saledaid blonde tütarlapsi, oli suuri lopsakaid neegrinaisi… Aeg-ajalt tehti kliendi koputamise peale uks lahti, kardin tõmmati ette ja läkski asjaks… Keegi hiljem rääkis, et tüdrukutega kehtivat selline süsteem, et kui juba sisse astud, siis pead ka asja tegema: niisama jutu jätkuks ei tasu tüdrukuid tülitama minna.

Tiirutasime districtis mõnel õhtul, hämaruse saabudes ilmusid ka tänavatele kahtlasemad kujud. Ühe maja ees lähenes meile tõmmu nooruk ja sosistas ähvardavalt: “Tonight only, couples’ special…”

Mina kasutasin trikki “Don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack” ja jalutasime edasi. Kuigi natuke hirmpõnev oli ka – et mis paarikeste eri siis… Nüüd juba mõtlen, et äkki oleks pidanud lähemalt uurima, kuid samas ei paistnud poiss olevat tegev ühegi legaalse klubi juures (nende ees seisid viisaka välimusega sisseviskajad, kes poistekampasid sõud vaatama kutsusid), ja jumal teab, mida ta meile pakkus: grupiseksi, mõnd narkootikumi, peepshow’d või eilset pitsat.

–Belle – Respect Sexworkers All Over The World. Ehk siis seksitöötajatele püstitatud ausammas–

Seda, et Adami tänavad on kitsad (õigemini, vanalinna tänavad – ja vanalinna tänavad on kõikjal kitsad), me muidugi teadsime ette, kuid kõige hämmastavam oli tõsiasi, et tänavanimed olid pandud nurgatagustele, mis meile kõigest hoovidena paistsid. Ning muidugi ei olnud neid pisikesi tänavakesi kaardi peal…

–Tänav missugune. Udune on pilt sellepärast, et noh… Me käisime väljas:)–

Öist Adami veel:

–Kanalijupike kusagil poolel teel koju–

Siis ühel päeval võtsime me ette ja turistitasime täie hooga. Käisime kirikutes (õigemini ühes, selles Oude Kerkis, mille ümber, paradoksaalsel kombel, on kogu seksitööstus kogunenud) ja tiirutasime mööda linna ringi, hoorates oma I AMsterdam kaarti täiega (see maksis krõbedad 33 eurot, aga andis kõiksuguseid boonuseid, alates tasuta transpordist ja muuseumipääsetest lõpetades tasuta jookidega baarides).

Näiteks käisime Amsterdam Dungeonis, mida ma juba reisi esimesest päevast hullult ootasin ja samas kartsin – sest mul oli liiga hästi meeles, millise südari tekitas Londoni Madame Tussaud’ sarimõrvarite osakond, kus vennad mul kõrvasid tahtsid ära lõigata. Adami Dungeon oli teistsugune – esiteks, väga hariv, ja teiseks ei tekitanud nii palju südareid, ainult mõned. Igal juhul tutvustati meid Adami allilmaga läbi ajaloo ja seda mõnusas kõhedas kastmes. Kaks tundi läks nigu niuhti, kõige tipp oli aga rollercoaster, mis oli küll lühike, aga võimas: sõitis see mingi vana kiriku võlvide all (vist, vähemalt paistis nii).

–Amsterdam Dungeoni uksehoidja–

Siis tillisime niisama linna mööda ringi ja mõtlesime, et mis saab, aga kuna ilm pööras jälle justkui normaalseks, siis võtsime tripi ette botaanikaaeda.

–Dami väljaku valge näoga Johnny Depp–

–Nieuwe Kerk ehk Uus Kirik, mis turistiteatmiku järgi on avatud kuueni, aga tegelikult oli viieni–

Botaanikaaed oli muidugi ka kift, eriti need mitmed palmimajad, kus niiskuse tõttu kohe kaamera uduseks tõmbas. Ja liblikamaja oli seal ka, mis oli vaimustav.

–Idülliline vaade botaia palmimajadele–

–Botaanikaaia wii!–

–Botaanikaaia sabata kass lakub oma saba–

–Nunnud kerad silitamiseks–

Ootamatult leidsime trammi oodates ka Rembrandti majamuuseumi (mis oli juba muidugi kinni) ja selle eest Öise Vahtkonna.

–Rembrandt, Daki ja Öine Vahtkond–

Üldse leidsime me paljud asjad suhteliselt ootamatult ja planeerimatult – nagu näiteks viimasel õhtul Erootikamuuseumi (kust mul millegipärast pole hetkel pilte, ainult üks pilt Torisejast). See oli üllatuslikult suur, vist neljakorruseline. Esimene korrus oli pühendatud peamiselt figuuridele, teine fotodele-filmidele, kolmas seksitöötajatele-tööstusele ja neljas sadomasole. Neljandal oli ka hiiglaslik riist, nii umbes inimese suurune ja interaktiivsed pleisid, kus pilti teha, näiteks piinatool. Pildid lisan siis hiljem.

–Toriseja multikatoast, mis oli täis joonistatud Disney pornokangelasi, telekas käis parasjagu Okasroosikese porriversioon–

Viimase õhtusöögi sõime armsas Argentiina restos, kus lihatükk oli nii hiiglaslik, et inimene ainult ägas mõnutundest. Teenindus oli väga armas ja asjalik, oli näha, et tüübid teevad asja sellepärast, et neile meeldib, päriselt meeldibki inimestega suhelda ja neile oma argentiina kultuuri tutvustada. Märkmikust: “Küll siin lõhnab hästi!”

Tagasisõit oli, nagu mainitud, tüütu. Schipoli lennujaam on täiesti hullumaja, ning! Mingi uus kuradi süsteem on tehtud – self service check in. Muidu poleks hullu olnudki, kui keegi oleks meid siukse asja eest hoiatanud. Me nimelt seisime kolmekildised järjekorrad ära, et teada saada: minge tagasi järjekorra lõppu ja tehke masinas check in ära. Lennukile jõudsime napilt ja joostes, kuigi olime omast arust varunud piisavalt aega. Päh!

Aga üldiselt oli reis väga tore. Mina leidsin, et Adamis võiks vabalt elada, kuigi lõpus tuli juba kodu- ja kiisudeigatsus nii tugevalt peale, et. Aga omamoodi. Ja väga armas. Igal juhul soovitan minna.