Eilne suburbia-idüll äärelinna majakese tagaaias koos grilli, veini, batuudi, sauna, kutsa ja toredate sõpradega oli igas suhtes äärmiselt produktiivne. Üle pika aja olid naised jälle minu ümber koos ja kuna me oleme armsad ja natuke hullumeelsed ja meile meeldib teha inimkatseid ja inimeste käitumist jälgida ning seda kategoriseerida, nimekirjadesse panna ja faasistada, siis seekord panime ritta armunud naise käitumis- ja mõtlemisfaasid (et mitte öelda mustrid*).
1. Suur õnn ja rõõm. “Jee, ta helistas!” Õnne ja rõõmu faas on täis totraid naeratusi, ootamatutel hetkedel naermapuhkemisi, seda muidugi kõrvalseisjate jaoks täiesti arusaadamatutel momentidel. Õnne ja rõõmu ajal on naine kindel, rahulik ja… noh, õnnelik. Sest tal on oma südame- ja silmarõõm, kes vastab ta tunnetele – mis saaks sellest olla paremat!
2. Igatsus. Kui esialgne telefonikõnest tulnud eufooria on lahtunud, järgneb igatsuse-faas, kui silm kiikab pidevalt telefoni poole, et kas äkki keegi juba ei ole helistanud või smsi saatnud… Aga ei. Ta ei ole helistanud. Ja no, eks ole ju liiga vähe aega ka möödas, pealegi leppisime me kokku, et ta ju helistab alles õhtul… Aga ikkagi! Igatsus on ju nii suur! Ei tea, kas ma peaks talle ise äkki helistama? Ei, siis ta peab mind kindlasti liiga pealetükkivaks..
3. ja 4. – Ärevus ja kahtlus. Ja sellist mõtteliini mööda jõuab naine peagi ärevuse ja kahtluseni. Aga mis siis, kui ta ei tahagi mind enam? Mis siis, kui ma sain millesti valesti aru ja ma pidin talle äkki ise helistama? Või äkki olen ma ikkagi seda kõike ette kujutanud? Miks ta juba ei helista…?
5. Viha. Miks ta kurask ei helista?!?!
6. Ükskõiksus. Noh, olgu siis, eks ta ise teab. Mul on ükskõik temast, helistagu või mitte. Kukkugu ta telefon vetsupotti kasvõi, ikka on ükskõik. Peaks hoopis telefoni välja lülitama, et näidata kui ükskõik mul on? Ei, tegelt – kui ta helistab, siis ma ei võta vastu! Vot see peaks talle näitama, kui ükskõik mul on! Haah!
7. Õnnetus. Miks ta siis ei helista juba…! Mida ma olen valesti teinud? Selles faasis toimub üksikasjalik viimase kõne läbianalüüsimine: mis ta mõtles selle lausega? Kas äkki siis, kui ma seda ütlesin, võis see tunduda, et ma ütlen hoopis seda? Ühesõnaga, ma olen ikka kõik pekki keeranud! Vastik, rumal olen! Üäää…
8. Ja taaskord õnn ja rõõm. See järgneb siis, kui see oodatud kõne lõpuks ikkagi tuleb (ning siis võetakse telefon vastu väga malbelt, võib-olla visatakse mõni vimkagi: Oi, tere… Milline Martin? Aa, sina… Ma üldse ei oodanud su kõnet! Aa, et kokku saada… No ma ei tea, mul on nii palju teha, aga eks ma vaatan, vast mõtleb välja midagi…” Ning taas hakkab kogu tants ja trall otsast peale.
—
*Mul viimasel ajal on sõnadega probleeme. Selles mõttes, et ei tule õiged sõnad meelde ja kasutan südamerahus vale sõna, ise sellest aru saamata, lisaks kipuvad tähed sõnades kohti vahetama. Lähenev vanadus annab tunda?
5 thoughts on “Armunud naise faasid”
Kurja küll. Mõnes punktis tunnen ennast isegi ära.
Heh:) Eks ta kipub nii nende kategoriseerimiste puhul olema jah: et keegi päris puhtalt nii ei käitu, aga vahepeal on suht sarnane… Ja see kehtib pigem siukse alg-armumise faasis, esimesed nädalad.
Vaata ette selle “senad sõgamini” sündroomiga. See võib olla esimeseks tunnuseks depressioonist või muidu vaimsest segadusest või allaandmisest.
Igatahes minul esineb see siis kui ma olen kurb, masendunud, vihane, nõutu, lõksus ja abitu.
Ja see läheb üle, kui ma oma vaimu jälle tasakaalu saan.
Noh, eks ta praegu mul ole sobiv jah… Vaimne segadus on tõeline, õigemini: ei tea ju, mis ja kuidas ja kus nüüd edasi saab… Aga ma olen natuke asju selgemaks mõelnud ja usun, et küll laheneb. Siis vast laheneb ka “senad sõgamini”, ma loodan.
Hallo! Ei! Ooda! Ma olen tuntud kui ammune verbaalne värdjas, kelle juuresolekul muutuvad ka teised selliseks (tõestatud fakt). Mul ei ole vaimseid probleeme, eksju Daki?