Amsterdamned, vol 1: Vilnius

Amsterdamned, vol 3

Schipoli lennujaam tervitas meid imeliselt helkleva põranda, poodide, ingliskeelsete siltide ja rahvamassiga. Kui kohvri-paanika oli möödunud, järgnes väike lollakas-piletimasin-miks-sa-meie-stupid-estoniansi-kaarti-ei-aktsepteeri-paanika, aga lõpuks pidi tehnika jäärapäisusele alluma ja rongijaamas ahmisin ma endasse seda hämarust, seda mõnusat tuult, mis tuleb enne, kui metroo või rong läheneb… Kõike seda, millest ma pisikeses armsas Eestis elades puudust tunnen. Tühi oli, natuke kummaline. Üks mustanahaline mees tiirutas natuke meie ümber, aga istus siis maha ja hakkas ajakirja lugema. Holland. Amsterdam. Meenus õuna-raamat ja kahetsesin, et polnud taibanud seda kaasa võtta. No võrdluse mõttes. Loen nüüd ja naudinguga – nagu polekski oma käed sinna kirjatähti panustanud…

–Aukliku laega rongijaam–

Rongijaamast otsustame hotelli jala kõndida, sest inimese väitel “on sinna nii vähe maad, mingi kaks kilti ainult”. Minu argumendid stiilis “Ropkast linna oli ka kaks kilti ja never ei käinud ma seda maad kohvriga” ei aidanud midagi ja pealegi – mu jonn oligi rohkem moe pärast, sest ega ma tegelikult ju ise kohvrit vedama ei pidanudki…:)

Hotelli kõndisime mööda ühte põhitänavatest – ärge paluge, et ma seda peast oskaks õigesti kirjutada, aga see oli miski Niew-wisjzsjh. Ja esimese asjana tajusin ma ainult Amsterdamile omast aroomi – see lõhn, seda on vist võimatu kirjeldada. Terav kanepilõhn, mis vaheldub mingite lõhnavate ja õitsevate põõsastega, kanalite värskus, vahepeal õrn prügilehk, sigaretihõng, lugematul hulgal erinevaid parfüüme, higised turistid, magusalt lõhnavad üleslöödud kohalikud tütarlapsed, kes lähevad peole, jalgrattaõli imeõrn veniv lõhn…

Ja kui räpane see linn on! Üllataval kombel avastan ma järgmisel päeval, kui lihtsalt inimene prügiga harjub. Enam ei paista tänaval vedelevad pudelid ja tühjad kilekotid imelikud… Teeme ära, eks ole.

Kui lõpuks surmväsinutena hotelli jõuame, on nälg nii suur, et võtab silmanägemist. Kahjuks jäi meie hotell mitte just päris vanalinna, nii et avatud olid vaid mõned peenemat sorti kohvikud, kuhu ei tahtnud minna ning kümnete Armani ja Versace poodide vahele polnud end peitnud ükski kiirtoiduurgas. Otsisime poodi. Tiirutasime mitu korda ümber metroo, aga ei midagi. Lõpuks ajasin peale, et no lähme vaatame alla metroosse, seal äkki on midagi…

Ja mis selgus. Polnud mingi metroo, hoopis Albert Heijni nimeline pood, mille logo võiks teatud pilguga vaadates küll metroo oma olla. Anyway, krabasime korvi head-paremat täis ja veetsime õndsa õhtu hotellitoass, vahtides Comedy Centralit ja pehmete patjade vahel pikniku pidades. Imeline.

–Meie armas pisike hotellituba, mis peaasjalikult koosneski suurest voodist, aknalauast ja kitsast kapist, kuhu oli integreeritud televiisor. Ning kuna ma tahtsin teha Tikrilikku pilti, siis pildil ka meie nänn–

Järgmisel päeval, kuna oli veel ilus ja palav ilm, võtsime piletid Canal Busi peale ja kärutasime terve hunniku turistidega pea päev otsa mööda kanaleid ringi.

–Pahaaimamatud jaapani turistid geniaalse linnaslogani I AMsterdam ees. Tagaplaanil Rijksmuseum, ehk siis riigimuuseum, kuhu me kahjuks ei jõudnudki, kuigi plaan ja tasuta pääsegi oli–

Kanalid on tõesti hämmastavad ja imelised… Kaunid! Ning ei haisenudki, kuigi ma millegipärast eeldasin, et nad võiks ju, eriti arvestades palavust ja tõika, et ega vesi just läbi ei paistnud. Igal juhul, saime kruiisides teada kõiksugu huvitavat infot Amsterdami kohta, näiteks seda, kus elab linnapea, et majad olid mingi ajani kõik kuni seitsme meetri laiused, ning et kuni 18. sajandini polnud majadel numbreid. Ära tunti neid siis uhkete ukseornamentide järgi, mis kõik olid ise nägu ja ise tegu. Ma suutsin ainult mõelda: vaesed postiljonid…

Mõned kohustuslikud kanalipildid:

–Superparkimine. Seal nägi ikka tõelist parkimise meistriklassi. Enamasti, muide, polnud kanalitel seda piiret ääres, nii et autod olid konkreetselt veest umbes kahe sentimeetri kaugusel.–

–Vikerkaar Amsterdami kohal–

Huvitav asi liikluse kohta oli tõsiasi, et – muidugi, lisaks miljonitele jalgratastele, mida ei pea ilmselt mainimagi – mitte keegi ei pidanud liikluseeskirju eriti mikski. Rääkimata jalakäijatest ja ratturitest, ka autod (!) sõitsid suvaliselt punase tulega üle ristmiku. Huvitav, mis Amsterdami liiklusõnnetuste statistika on? Aga kõige selle juures olid kõik äärmiselt tšillid. Mis siis, et ma paar korda oleks ratta alla jäänud või ise paar korda tahtsin ratturit ümber lükata: chill, man!

Ning üldse, kogu linna õhkkond oli selline. Kõik olid rõõmsad ja naeratavad, me ei näinud ühtegi kaklust, ühtegi sõnelust, karjumist, silmini täis inimest… Coffee Shopid müüsid kanepit, hašši ja valmis keeratud jointe, aga alkot näiteks mitte. Välja arvatud mõned üksikud. Baarides joomine on muidugi kallis – 0,3liitrine õlu maksab 4 eurot, samas üks joint maksis 7 eurot. Õnneks me leidsime ühe armsa zavoodi-laadse noortekoha, kus kella 23ni müüdi jäägrishotte ühe euroga ja muss oli ka hea. Seal tšillisime me kaks õhtut.

–Amsterdam ehitab–

Kuna me olime lunastanud hirmkalli kruiisipileti, aga meie hotell asus kesklinnast, nagu öeldud, paari kildi kaugusel, siis otsustasime me peagi, et ruuname piletit kogu selle 24tunnise kehtimise aja ikka korralikult ning kasutasime südamerahuga Canal Busi transpordivahendina. Eks ta aeglane oli, aga tegi peatused kõigis põhikohtades ja pealegi kuulsime me iga kord natuke erinevat infot sõidu taustaks.

–Reidikas ja turistikas Canal Busiga kruiisides–

Esimesena külastasime täikat. Kui te päevase saagi pilti hoolega vaatate, siis seal on üks hõbedane draakon. Leidsin selle mingist kastist ja läksin tüübi käest asja uurima. Arenes järgnev dialoog.

“Hey, how much is it?”
“It’s two euros.”
“Okay… But what is it?”
“It’s a… thing. You can put it like this.” Tüüp asetab draakoni püstiselt oma käele.
“Yes, I figured that… But what can I DO with this? What’s the purpose? And why is there a hole in it?”
“You can… use it. It’s… useful!”

Selle seletuse peale ma muidugi pidin selle draakoni ostma ja me kinkisime selle ühisele sõbrale V.-le, kes arvas kohe ära, millega tegu: “Mina hommikuti!”

–Päevane saak: voodoo-nukud, 20eurosed püksid ja draakonithingy. Keegi jagas tänaval lagritsat kah.–

–Väsinud jalad laeva ootamas, mis koju viiks…–

Täikal muidugi müüdi kõike, mida oskad ette kujutada. Alates kasutatud mööblist, arusaamatu eesmärgiga nöörijuppidest ja lagunenud riietest lõpetades suveniiride, hipiriiete, kanepipulgakommide, telefonide, prillide, madrusemütside ja gaasimaskidega. Kallis on aga kõik, seega ostame ainult püksid (mina, sest elu on näidanud, et odavad teksad suvakalt turult ostetud peavad vastu mitu aastat kauem kui tonnised kaubamaja omad; ja inimene, sest “ma pole tükk aega nii hästi istuvaid pükse proovinud”), natuke kingitusi ja ühe puukinga. Võtmehoidja otsas.

Oleks muidugi tahtnud end lolliks osta, aga töötu kirjanik, nagu ma olen…:)

Igal juhul, pärast seda olime surnt, sest maru palav oli kogu aeg (siis muidugi ei teadnud selle üle veel rõõmus olla, sest kokkupuude Amsterdami kummalise vihmaga veel puudus), ekslesime natuke veel vanalinnas ringi, sõime “kohalikku toitu” pakkuvas Rembrandt Corneris kohaliku burksi ja vedasime end koju, et õhtul tüdrukuid vaatama minna.

…jätkub Punastel Laternatel…