Amsterdamned, vol 2

Amsterdamned, vol 3

Head uut lennujaama, kisavad sildid Tallinna lennujaamas. Tühi on, ja kõle. Uus. Tundub, et teistmoodi, aga tegelikult mitte. Toolid on ikka natuke ebamugavad ja söök kallis. Ei ühtegi travelaatorit. Esialgu tundub meile, et eestlaste inglise keel valjuhääldites on täiesti okei. Tagasi tulles, kui oleme kuulnud liiga palju väga halba inglise keelt Vilniuse lennujaamas, tundub, et eestlased pole mitte paremad.

Lend on viisakas. Flylal, naljakas öelda, naljakas sõita. Neiud karjuvroosades kostüümides, nooruk peenes hallis ülikonnas roosa särgiga. Meenub üks Toša vana sissekanne… (linki ei viitsi otsida)

Igal juhul. Vilnius. Tontlikult tühi lennujaam ja pole õrna aimugi, kuidas peaks käituma, kui tegu on ümberistumisega. Üks variant on seista järjekorras sildi Transfer all, teine variant on jalutada tagant kaudu välja ja minna linna.

Me lähme linna. Palav. Taksojuht kiirustab, nagu taksojuhid kõikjal. Arve ei olegi tappev, Eesti rahas umbes… 175 krooni. Vist. Ja siis me olemegi turistid. Ametlikult. Suurel väljakul koos kõigi teiste turistidega. Lennuni on aega kuus tundi.

–Ilmselt keskväljak. Hobused on ikka keskväljakutel kivisse raiutud–

Katkend märkmikust: Vilnius. Metsik palavus, vastik. Nagu olekski juba lõunasse saabunud – säh sulle Hispaaniat. Samas kõik lõhnab – kusagil niidetakse muru, kusagil õitseb midagi, mille lõhna pole ma Eestis tundnud… Ja pärnad õitsevad. Nagu koduski. Jõevärskus. Huvitavad ja kummalised surnuaiad – asuvad järskudel kallakutel, orgudes-mägedes. Nagu Vilnius isegi.

Brunchi sööme väikses vanalinna kohvikus, millel on punaseruudulised laudlinad. Täiesti võimalik, et tegu on maailma kõige parema krevetisalatiga. Selles on rukolat, lollo rossot, garneeringuks peened friteeritud sibulalaastud, imeline kerge balsamico-kaste.

–Daki ja märkmik, selles imearmsas kohvikus, kus pakutakse maailma parimat krevetisalatit–

Lennuni pluss-miinus viis tundi. Vanalinn on kitsas, nagu vanalinnad ikka. Taevasse kõrguva ülikoolihoone väravate ees varitseb meid tädike, selline, nagu koduski. Seesama, kes küsib kaubamaja juures saiaraha. Ka sellel Vilniuse tädikesel on välja mõeldud pikk legend, miks tal raha vaja on. Palju lapsi, kellest pooled on haiged ja midagi oli veel… Inimene annab talle Eesti 25kroonise. Halb maik jääb suhu.

–Natuke vanalinna–

On veel vara ja vanalinn on inimestest suhteliselt tühi. Töömehed, kes näevad välja täpselt samasugused, nagu töömehed igal pool, toksivad ükshaaval kive sillutisse. See võib olla üks nürimaid töid üldse. Võib-olla on nürim ehk vaid see töö, mida teevad mõned India tüübid, kes istuvad päevade kaupa ja toksivad suuremast kivist väiksemaid killustikuks välja. Ja mõned eriti agarad pidid veel väiksemaks toksima, no nagu liivaks või nii.

–Õitseb ja lõhnab–

Väikesed leedu tüdrukud seisavad maja ääres viludas ja mängivad vilespilli või viiulit. “Yesterday” kordub kümneid kordi…

–Vanalinn–

/

Kusagil valgete seintega ääristatud idüllilises kõrvaltänavas avastab inimene, et mu püksid on katki. Täpselt tagumiku pealt. No see õmblus noh. Niiti-nõela? Nalja teete, kes siis käsipagasisse midagi sellist paneb. Kust osta niiti-nõela Vilniuse kesklinnas? Jumala eest, ma ei teaks esimese hooga, kust seda Eestistki osta…

–Õige varsti ilmneb, et mu püksid on katki–

Pärast väiksemakujulist paanikahoogu, mida leevendab 9litine jäälatte ja šoping, on mul uued allahinnatud punased põlvpüksid ja särgik (sest vana ei sobinud uute pükstega).

–Lindexi päevapäästev allahindlus, vilksamisi–

/

Ja pärast mitmemiilist jalutuskäiku ja mõnekümneminutilist murul vedelemist ja inimeste ja koerte vaatamist istume Pjotri taksosse ja laseme end taas lennujaama lähistele sõidutada. Lähistele, sest Pjotr arvab, et me ei tea, palju peaks sõit maksma 4.99 litise kilomeetrihinnaga. Arvab, et stupid estonians lasevad naha üle kõrvade tõmmata.

Stupid estonians tegelikult lasidki, sort of. Andsid lihtsalt kogu oma ülejäänud lahtise raha Pjotrile ja jalutasid ummikutest mööda ja saabusid rõõmsalt lennujaama.

Kus võis alata järjekordne paanika “Huvitav, kus meie kohvrid on ja kes me oleks pidanud selle pärast varem muretsema või need jõuavad ikka ise Schipolisse?” teemal. Olgu etterutates öeldud, et Daki muretses selle pärast veel mõned tunnid, kuni lõpuks lindil tuttavat punast kohvrit nägi, aga mitte väga tugevalt, sest und see lennukis ei seganud.

Pilte hiljem, jutt jätkub ka. Kui juba päriselt Amsterdamnedis oleme.

Ja lihtsalt roosa Vilniuse-pilt: