Põhimõtteliselt jõudsime me täna Amsterdamned suunalt Tallinna suunale tagasi, Tartu suunale jõuan alles homme. Aga kuna eile oli nii, et kuigi see kift zavood-underground-like baar, kus jäägrishotid maksivad vaid ühe euro, jäi trammipeatuse suhtes mõnusasse lähedusse, oli meil ju vaja ikka veel korra viimast korda minna tüdrikeid kaema ja üsna kogemata komistasime me lõpuks ka erootikamuuseumi otsa (pun not intended), kuhu me siis natuke ülemeelikutena sisse astusime, AGA lõpuks kui me jälle väljusime ja hakkasime trammile minema, siis otsustas Amsterdamnedi Rain God, et nüüd, just nüüd on õige aeg veel kord kallata meid üle nii tiheda vihmaga, millest kohati isegi läbi ei näe, siis seetõttu – ja seetõttu ka, et Vilniuses tuli viie sekundiga maha umbes poole aasta sademete hulk ja pisikesse kopterisse (inimene väidab, et rootslaste Saabi tehases ehitatud lennuk oli hoopis, aga minu meelest oli täitsa kopter, pisike ja propelleritega) ronides sumpasin ma oma pisikeste niigi külmunud valgete jalakestega läbi poole meetri kõrguste lainete – kõige selle tõttu on nüüd nii, et mis siis, et ma tean, et mul on postkastis miljon kirja ja nüüd peab jälle puhkuse-modest välja tulema, võtan ma natuke aega end ravida, sest üsna kindlalt on mul palavik ja põletik kuskil peakolu sees.

Sest teate, see tunne, et keegi surub miljon tulist nõela peast väljapoole, kusjuures parem silm üritab samal ajal veel üsna vihaselt plahvatada, on kirjeldamatu. Ja kõike seda kaks korda ühe päeva jooksul 20 minuti kestel, kui toimus maandumine. Õudne!

Muidu oli aga reis hästi tore ja pilti ja juttu ja amsterdamiseerunud filosofeerimist saab küll veel. Ausõna.