“Daki! Tere! Kuidas sul läheb!?”
“Oi… Sina…” (Meenutab meeleheitlikult nime.) “Kuidas sa mind üldse ära tundsid? Mina sind küll poleks tundnud…”
“Vist juuste pärast.”
“Ma alles lõikasin nad lühikeseks.”
“No ma ei tea… Lähme teeme suitsu, ajame sõna juttu.”
“Olgu… Kuidas sul siis läheb?”
“Noh, ütleme… Depressiivsed Eesti väikelinnad… Olen provintsis käimas, külas noh. Saan kuu aja pärast isaks! Aga muidu ma töötan Soomes nüüd.”
“Ahhaa, palju õnne! Mu eksabikaasa töötab ka Soomes. Põnev.”
“Jaa, jaa… Arva ära, millega ma sõidan nüüd?”
“…Kas sul oli auto või?”
“Jaa! Kuidas sa siis ei tea! Mul oli KAKS Audi A4!”
“Vaat siis. Väga tubli.”
“Ja arva, millega ma nüüd sõidan.”
“No ma ei tea… Kuhu upgrade’itakse Audi A4 pealt… Lexusega?”
“Ei! Arva!”
“No ma ei tea… BMWga?”
“Ei! No pane neli ja neli kokku! Saad mille…?”
“Ee… Audi… A…Kaheksa?”
“Jah! Nüüd ma sõidan Audi A8-ga! Kas sa kujutad ette, nahksisu, kõik on viimase peal värk… Isegi need turvavööde reguleerijad käivad elektriga, ükspäev istusin autos, näppisin nuppe ja mõtlesin, et mis see nupp teeb küll. Ja järsku vaatan, need käivad tšuut-tšuut üles-alla. Hämmastav!”
“Kas sul topsihoidjad on?”
(Etteheitev pilk.) “Muidugi on! Ainult katuseluuki pole, aga kellel seda ikka vaja on!”
“Mulle küll meeldib.”
“Nojah. Aga praegu ongi, viisin just parandusse, ühe ratta laager on läbi ja natuke vaja pukse ka vaadata… Kogu laul läheb kümme tonni maksma!”
“Jaa, meie autol on ka laager läbi… Koliseb nagu pöörane. Nii et… Sa siis saad isaks? Kumb tuleb, tüdruk või poiss?”
“Tüdruk.”
“Nimi ka on välja mõeldud?”
“Lisette. Aga sa seda mäletad, kuidas ma ükskord oma Audi A4-ga, selle sinisega, Superalko ette sõitsin…”