Ma ausõna hakkan heaks, ausõna noh. Ausõna!
Niipea, kui (siit tulevad vabandused)…
…ma olen sellest šokist üle saanud, et man, that was one shitty week
…ma suudan mingi korra oma kastides ja elamises luua
…ja ma suudan jälle inimestega normaalselt suhelda
Aga seda siiski enne, kui…
…mul töövahendit pole (ehk millaski järgmisest nädalast)
…ma masendusse* – no mul on ikka nii palju halba õnne olnud viimasel ajal – ära suren
…ma oma telefoni tagasi saan (see polegi eriti hirmoluline ju)
Detailid, ilmselt, ei järgne. Küll aga mõni rohkem blogim post. Ja seda ka, et tegelikult meds are good ja “Seks ja linna” film oli ABSOLUTELY FABULOUS ja mitte keegi ei sure ära, mis jama te ajate. Ainult et tõsine pisarakiskuja, meie neljast naisest kaks nutsid pidevalt (inc. myself), üks aeg-ajalt ja ühel kiskus isegi korra pisara välja, kuigi ta filmide peale ei nuta (väidetavalt).
–
*Masendus on minu jaoks uue tähendusega, absoluutselt. Ei mingit seda paariaastatagust halavärki, see on praegu siuke diibim masendus, mis peidab ennast mõneks ajaks ära ja hiilib välja just siis, kui mitte midagi selle vastu teha ei saa, kui lihtsalt uluda ja loota, et keegi taipab kallistama tulla. Enamasti selleks ajaks kõik keegid juba magavad ja tegelikult ei suuda sel hetkel kellegagi eriti rääkida ka. Ja ta on selline tricky masendus ka veel, et sellega käivad kaasas paanikahood (no täitsa pees, just rääkisime B-ga ja ma olin nii rõõmus, et mul pole pikka aega ühtki sellist olnud), mis tabavad näiteks hommikukohvi keetes või tänaval kõndides ja võtavad hingetuks. Pea kohal, muidugi, ripub pidevalt siuke mõnus must pilveke, puistab vihma, aga õnneks seda teised ei näe.
A muidu on hästi, tänan küsimast.
6 thoughts on “ausõna”
need masendushood, jaa.
mul p r a e g u on ü k s.
ja kõik magavad.
Mäletan depresiivseid auke kui ma hormoontablette võtsin. Nutsin täiesti suvalisel ajal, suvalises kohas, suvaliste mõtete peale. Nutsin isegi õudusfilme vaadates kui keegi ära killiti. Kõige suuremad nutuhood tulid õhtusööki valmistades, tavaliselt midagi hakkides. Alguses suutsin hambad ristis ennast maha rahustada. Peale 5aastast hormoonide söömist läksid hood nii hulluks, et enne rahu ei saanud kui pidin tund aega nutma.
Aasta tagasi loobusin tablettidest ja oi kui hea on elada kui rahu ja stabiilsus on hinges.
Ei-ei, mul ei ole selles üldse asi. Lihtsalt elu on tõsine saast hetkel. Rohud aitavad. Hormoontablettiga pole kunagi jama olnud ka, mul praegu plaastrid, mis töötavad vinks-vonks.
Aga kuidas sa nii kaua suutsid elada nii, kui nii hullud kõrvaltoimed olid? Miks sa varem ära ei jätnud?
Vassilissa. Sa tead.
jahh… ja vahel arvan, et elu on ilus, aga järgmisel päeval kõige äraarvamatumal hetkel tuleb kogu kupatus kuidagi kolinal kaela. omapärane.
Just, just. Mul olid viimasel kahel aastal plaastrid. Nendes on kõige rohkem hormoone.
http://www.nuvaring.com/Authfiles/Images/309_157004.gif
Miks, miks, miks naistearst mulle seda kohe ei öelnud?
Ma arvasin ka, et mu elu on saast. Jätsin ühe mehe maha, sest arvasin, et nutan tema pärast. Kui ma järgmise mehega ka nutsin iga päev siis sain aru, et asi pole mehes vaid minus. Hakkasin hormoonide kohta lugema – seal see kurjajuur peituski. Praegu on selline tunne nagu peale nohu, ma tunnen jälle lõhnu ja maitseid – jippii!
Natuke veel ja ma oleks läinud psühholoogi juurde või siis lasknud antidepressante välja kirjutada.
Oh sa vaeseke. Mul oli ka Nuvaring möödunud aastal, aga otsustasin selle… ee… mehe isepärasuste tõttu maha jätta ja minna millegi peale, mida no ei pea kasutama nii, nagu seda peab:) Aga õnneks mul pole kunagi olnud jama suurt hormoonivärkidega, ptui-ptui-ptui. Ei ole isu tõusnud ega kasv kinni jäänud või mis kõik need tondijutud on.
Aga mul on hea meel, et sul korda sai. Tõesõna, sa oled üks tugev naine! Ma ei kujutagi… tegelikult – ma natuke kujutan ette, mis tunne see on, et sa tead, et MIDAGI on viga, et sa ei ole päriselt hull ja sa ei olegi sündinud õnnetuks, aga MIS täpselt viga on…