Käisime Pussakaga taas õues. Seekord vallutasime (või siis kallistasime) suurt pärnapuud, jälitasime pilvi ja tuulehoogu ja siristavaid olendeid taevas, jooksime maja ümber, nuuskisime meelespäid (leidsin valged meelespead, esimest korda näen sellist asja), siis korjasime tuppa sireleid ja nüüd ei saa kuidagi õueskäiguärevust endast enam välja.

Mjäu, ma ütlen tead.

–

Sikil on msnis nimeks “Minu emme  ja õde on inglid”. Nõustun temaga sajaprotsendiliselt – ka minu emme ja õde on inglid:)

–

Sirelilõhn on maailma kõige õnnelikum lõhn. Ja ühtlasi kõige kurvem.