Teate neid inimesi, kellega te samaaegselt tahate kohtuda ja ei taha ka?

See on hirmus, kui palju selliseid oma inimesi olen ma viimase paari päeva jooksul näinud. Või on keegi teine (nt Birx) näinud, kes mulle selle peale helistab (et vaadata, mis reaktsioon on ja kuidas emotsionaalne karussell pihta hakkab).

Need inimesed tekitavad tohutu emotsionaalse karusselli. Juba sellepärast, et esiteks ajab sisemiselt segadusse see tahan-näha/ei-taha-näha asi.

Igasugustele eluseadustele kohaselt näed sa neid inimesi aga loomulikult siis, kui sul on bad hair day, kui sa oled just tulnud autoteenindusest ja haarad kiirelt midagi süüa, et siis koju duši alla tuustida või kui sa voolad poest välja, miljoni koti alla mattunud ja koduriietes. Igasuguste eluseaduste kohaselt näed sa neid siis, kui sa neid tegelikult kõige vähem näha tahaks.

Need on inimesed, kellele sa alati justkui tahad tõestada mingil müstilisel põhjusel, kui hästi sul läheb, sa tahad alati välja näha parim ja… No ühesõnaga.

Mul õnnestus eile näiteks näha oma elu esimest armastust. Kohutavalt, ma mõtlen, KOHUTAVALT imelik oli. Esiteks ei näe need inimesed kunagi välja täpselt samasugused, nagu nad on sinu peas. Eriti kui sa pole neid mõni aasta näinud. Teiseks teevad mälu ja elu ka trikke, detailid ununevad, kortsud tulevad juurde…

Ja nende kohtumiste alguses on murdsekundiks selline tunne, et maailm peatub ja pöörleb samaaegselt, ja nagu sa istukski karuselli peal. Teate seda vene multikate algust, kus lauldi “Karusjel, karusjel…”?

Muidu on täiesti okei, need karussellid on tegelikult värskendavad. Aga kui liiga palju satub paari päeva peale, siis väsitab ära.

Selline lugu siis nende emotsionaalsete karussellidega. Teemaarendus lonkab täna mõlemat jalga, sest ka see väsitab ära, kui ühte päeva (eilsesse) mahub nii palju superhead ja nii palju überhalba. See lihtsalt ei saa olla võimalik.

Aga kõigest sellest juba järgmine kord. Ehk.