Vahepeal, nagu täna, on selline ideaalne päev, kui sa teed ainult armsaid, iseenda-armsaid asju.

Näiteks töllerdad roosades pidžaamades päev läbi ringi. Näiteks kastad aias oma maitsetaimepeenart ja korjad kolm tulpi vanaema sünnipäeva puhuks aiast tuppa lauale. Näiteks vaatad kassidega aknal, kuidas äike läheneb ning siis, justkui imeläbi, tunned üle nädalate vajadust, füüsilist vajadust koristada.

Ja siis annad sellele kirele järele, sest olgem ausad, kui tihti see ikka sind tabab. Iga võimalust tuleb kasutada!

Koristad, pakid ära (või peagu ära) oma talveriided. Koristad. Võtad välja suveteki ja lõpuks! saab jälle kasutada mõnda neist paljudest kiftidest voodipesukomplektidest, mis kapis seisavad. Sest, noh, talvetekk on ju suur ja selle jaoks on ainult kaks (õieti kolm, aga see on teine lugu) komplekti, mis on surmani ära tüüdanud.

Siis teed – või polnud järjekord päris selline? – impro-pastat (ehk improviseeritud), tuleb hea, suussulav.

Siis võitled natuke aega reaalsustega, mis tahavad jälle kummalisel kombel ristuda. Oi, ma vihkan, kui see juhtub! Unenäod ja siis päriselu, ja siis telekaelu – kõik seguneb, ristub… Õhh!

Siis sööd natuke rabarberikooki, mis, jällegi, suussulav. Külma piimaga…

Ja siis teed oma tüdrukuasju. Kitkud-katkud-kreemitad-maskitad. Viilid-poleerid-lakid.

Ja siis, ideaalse tüdrukupäeva lõpuks, paned küünlad põlema ning arvutist peale ideaalse tüdrukufilmi: “PS. I Love You.” Löristad nutta iga natukese aja tagant, ja siis ühe löristamise vahel teed pausi, et kirjutada veider sinavormis post selleks, et öelda: tüdrukud! Vaadake seda filmi!

Ja muusika on nii-nii hea!

Äkki peaks hoopis Iirimaale minema…

Ja ma just jõudsin järeldusele, et oleks pidanud seda koos Birxiga vaatama, et selle käigus teha sarja-triviat, sest seal on terve plejaad häid (peamiselt) sarjanäitlejaid koos. Darned.