Tegime ka ära, muidugi tegime ära. Isegi videoreportaaž peaks tulema mingi aeg kohe kindlasti.

Ning ei, minu meelest ei ole tobe, et kõik nagu üks mees teatud päeval koos koristavad. Kes viitsiks üksi kõiki neid hunnikuid koristada? Koos on lihtsam, toredam, lõbusam.

Ning ei, minu meelest pole tegu laupäevakuga, mille üle idanaabrid kahjurõõmust käsi saavad hõõruda.

Minu meelest on normaalne, et sa korjad oma prügi kokku, minu meelest on normaalne, et Eestimaa on su kodu ja sa hoiad seda ja nii ongi.

Ning ei, minu meelest ei ole Teeme Ära ainult selleks, et järjekordsed idioodid võiksid prügi metsa alla viia. Ma usun, võib-olla naiivselt, et nii mõnegi südametunnistus ärkas. Ja kui ei ärganud, siis tuli vähemalt hirm. Sest prügi hulgas on palju isiklikku informatsiooni… Ka pilte, dokumente, muid nimedega pabereid.

Laipu, mida me kartsime, ei leidnud (kuigi Nadja väitis, et leidis mingi saba või midagi, edasi ei uurinud), küll leidsime kellegi täisgarderoobi (ja selle inimese pildi, kunagi panen üles), palju pamperseid ja sidemeid, kilet, ehitusprahti, sittakanti pudeleid, kilde, pooliku auto, rehve (vaene Justin pidi end pooleks venitama nendega, traktori omad olid), muud toredat. Ühesõnaga, kõike seda, mida idioodist (vabandust, aga keel ei paindu neid inimesi enam inimesteks nimetama) kaasmaalased peavad vajalikuks hunnikutes autosse laadida ja sõita kilomeetreid metsa vahele, et nad seal maha matta.

Jah, sest muid kohti pole ju olemas.

Eriti kurioosne oli taat, kes oli enda aia taha tõelise ohtlike jäätmete kogumispunkti ehitanud ja keelas koristajatel seda puutuda – tema oma! Mis siis, et riigi maal ja ohtlikke jäätmeid täis.

Nii palju siis.

Muide, Koosa noored (no umbes 6 või nii) kutid on päh!