Kassid on viimaste aegade jooksul jõudnud paljut. Näiteks:

• Pussakas püüdis viis päeva järjest viis hiirt. Viimase ta suvatses püüda öösel, mängis temaga, mis tundus igaviku, minu voodi all (saatjaks hiire “pii-pii-pii!”) ja lõpuks otsustas, et mängib voodis edasi. Siis loopisin ma ta koos hiirega koridori.
• Pussakal õnnestus aknast välja kukkuda. Õnneks saime kätte.
• Mõlemad ajavad karvu nagu oleks käes viimnepäev ja keegi (kassijumal?) on andnud kätte käsu visata unisoonis kõigil kiisudel korraga karvad maha.
• Sellega seoses võib karvu leida kõikjalt. Ma mõtlen tõsiselt, kõikjalt.
• Kassid on omavahel ära leppinud, või vähemalt on võtnud hoiaku, et taluvad teineteist. See tähendab, et õhtuti tabavad neid hullutuurid ja nad jooksevad ja ajavad teineteist taga, aga kui asi puudutab minu juures magamisse, siis on mõlemad tujukad nagu 14aastased.
• Pussakas on ära õppinud, et kummardavale minule saab selga hüpata ja seljast saab juba märksa kõrgemale hüpata. Minna näiteks külla Ceiling Cat’ile. Ehk siis ta hüppab mulle selga, sealt külmiku peale (mille all elavad hiired – või siis nüüd juba tunduvalt vähem), sealt jopedesse, sealt kapi otsa. Ja sealt on juba hea anda kõigile möödujatele käpaga.
• Selle tulemusel on mul selg mõnusalt ära täksitud. Sest vahepeal ei pea ma isegi olema selleks eriti kummargil, et Pussakas mulle selga hüppaks…