Loen Vera Pavlova luulet Loomingust. Võlub.

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud korraks kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

Ja samas oli ka Peeter Sauteri näidend “Keldris”.

NAINE: Ütle mulle üht asja. Kunagi käisid sa mulle pinda, et kellest mina meie kepi ajal fantaseerin. Ütlesid, et see olla normaalne, et inimene kepib ja ise kujutab ette hoopis kedagi teist. Mulle tuli see üllatusena. Ma pole iial midagi sellist vajanud. Kui ma ühega kepin, siis olen absoluutselt seal, ja kõik. Mul pole siis ühtegi muud mõtet peas. Minu jaoks on akt totaalne. Aga ma sain aru, et sina mõtled keppides teistele. /—/Ma ei hakka selle kallal norima, see oli lihtsalt arusaamatu. Mina olen erinevate meestega keppides truum kui sina ühega olles. Sest sa pead petma oma peas, aga mina ei pea.