Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Mulle teinekord tundub, et inimeste elu käib mingite kummaliste sünkroniseeritud tsüklite kaupa. On suved, mis on “pulmasuved” – üks abiellumine teise otsa, muudkui jookse perbüroosid mööda. Siis on ajad, mil tundub, et KÕIK on ühekorraga rasedaks jäänud. Loomulikult on ka kevaded, kus kõik su sõbrad lõpetavad üheaegselt ülikoole. Ja talved, kus kõigi sõprade autodega samaaegselt midagi juhtub.

Praegu tundub mulle, et käes on suhete mädanemise aeg.

Mu sõprade hulgas on kuidagi palju tekkinud neid, kelle suhe on karidel või kes juba lahku läinud. Õnnelikke paare on muidugi ka (täpselt nagu igal “pulmasuvel” on keegi, kes ei abiellu), aga süda valutab ikka nende pärast, kellel partneritega probleemid.

Eile rääkisin ühe oma vana tuttavaga, kelle naine lahutust nõuab. “Mulle tundub, et ta annab liiga ruttu alla,” kurtis mees. “Me oleme ju ometi kaheksa aastat koos olnud! Meil on ühine laps, ühine elu!” Ma ei osanud talle midagi vastata. Mida ma oskaksingi – ma ju ei tea nende suhtest tegelikult mitte midagi. Aga see fraas – “mulle tundub, et ta annab liiga kergelt alla” – jäi kummitama.

Jah, kuidas sa tead, et on õige hetk lahku minna? Eriti, kui puudub selline eriti konkreetne juhtum, mis ütleks sulle, et kõik on kindlalt läbi. Näiteks kui mees sind lööb. Või kui armukesega abieluvoodis püherdamisega vahele jääb. Või kui abikaasa Keskerakonda valima hakkab. Igal inimesel on nn deal breaker’id ehk asjad, mida nad andeks anda ei suuda. Teod, mis lõpetavad suhte joonelt.

Aga kui ühtegi deal breaker’it pole silmapiiril? Kui lihtsalt on tunne, et ei tööta. Kui on tunne, et… midagi on valesti või puudu. Kui tülisid on rohkem kui õnnelikke hetki. Kui suhe pigem vindub, kui et kuhugi liigub.

Kuid kuidas sa tead, et sa ei anna liiga kergelt alla? Kuidas sa tead, et see pole kõigest faas, raske aeg, mis tuleb üle elada ja mis lõppkokkuvõttes teeb teie suhte ainult tugevamaks? Millal saad sa olla kindel, et lahkuminek on õige otsus?

Ning samade õnnetute paaride hulgas  on paarid, kes saavad aru küll, et nad peaksid ammu olema lahku läinud, kuid ikka ei tee seda. Sest kardavad. Sest on harjunud. Sest ei jaksa. Sest neil on surmahirm üksindajäämise ees. Sest neil pole raha, et üksinda (ja kolme lapsega) ellu jääda. Sest on ühised lapsed ja “laste pärast” ometi peaks ju pingutama! (Olgu kohe öeldud, et ma tegelikult usun, et ALATI saab hakkama, kui tahta ja kätte võtta. Raha ja laste pärast õnnetus suhtes olemine on üks rumalamaid asju. Kuigi tavaliselt on nende ettekäänete taga siiski hirm.)

“Ja pealegi,” nagu ütles üks mu sellises olukorras olev tuttav naisterahvas, “vähemalt ta ju ei peksa!”

Vähemalt ta ju ei peksa.

Mu aju peatus, kui ma seda kuulsin. Oma väärastunud loogika on täiesti olemas, aga ma ei suutnud uskuda, et keegi päriselt niimoodi endale ütlebki ja arvab, et selline peabki elu olema. “Suhe on sitt, mis sitt, igal õhtul tahab mu sees haigutav tühjus mind lämmatada, aga vähemalt ta ju ei peksa.”

Kui palju on selliseid perekondi, mis püsivad koos mitte sellepärast, et inimesed teineteist armastavad ja tahavad õnnelikuks teha? Ja kui palju on neid, kus saadetakse päevi õhtusse inimese kõrval, kes kunagi pani südame kiiremini lööma, nüüd on temast saanud heal juhul korterinaaber, halvemal juhul keegi, kelle olemasolu samas korteris pead sa lihtsalt hambaid krigistades taluma? Aga vähemalt ta ju ei peksa, eks ole!

Võib-olla olen ma natuke naiivne (hah, mis natuke! Ma olen täiega naiivne.), aga ma olen alati uskunud sellesse, et iga inimene on õnne väärt. Muidugi tähendab kõigile erinevaid asju – kellele on see lõbus poissmeheelu, kellele viis last ja elamine äärelinnas, kellele samast soost elukaaslane, kellele visiitabielu karjääri kõrvalt. Ükskõik, mis – kuni see teeb inimest õnnelikuks (ja samas ei tee kedagi teist õnnetuks), on ta selle ära teeninud, usun ma. Ning surnud suhtes olemine ei aita kindlasti kuidagi õnne leidmisele kaasa. Vahepeal tuleb aga õnne leidmiseks ka tööd teha, anda endast kõik. Teate ju küll, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Miks peaks siis õnnetus abielus vindumine kuidagi printsi valgel hobusel ukse taha tooma?

Aga siiski – kuidas saad sa kindel olla, et see ikka on surnud suhe? Äkki on lihtsalt koomas ja ärkab varsti ellu, kui piisavalt vaeva näha?

“Lahku minna jõuab alati,” ütles üks kolmas sõbranna, kui sel teemal rääkisime. Ja ka tal on omal kombel õigus.

Nojah. Vähemalt ta ei peksa. Hea seegi.

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Pikal nädalavahetusel kohtusin erinevate ägedate inimestega, muuhulgas oli üks sõbranna hetkeks Eestis, kes muidu Šveitsis elab. Hängisime tema ja ta vennanaisega siin ja seal, nagu ikka vahepeal naiste õhtud väljas on. Kui kell oli saanud 1 öösel, pidin end hetkeks seltskonnast vabandama, sest mulle helistas üks Tartu-sõbranna. Ta oli täiesti hüsteerias, nuttis toru otsas, ja ma püüdsin talle toeks olla. (Kuigi see pole hetkel oluline, miks ta endast väljas oli, võin siiski öelda ühe sõna: mehed.)

Kui olin kõne lõpetanud, teatas mu sõbranna vennanaine: “Issand kui lahe, et sul on sõpru, kes sulle öösel helistavad! Mulle ei helista enam keegi keset ööd, isegi kui on draama. Kõik nagu mõtlevad, et kuna mul on laps, siis järelikult ei saa ma enam sõbrannadele kriisihetkel olemas olla. Ma tahaks ka, et mul oleks sõpru, kes mulle öösel kell 1 helistavad!”

Hakkasin hiljem pikemalt sõbrannasuhete üle mõtlema. Mida vanemaks sa saad, seda loomulikum on, et öised paanikas telefonikõned muutuvad harvemaks, sest draamat elus jääb vähemaks. Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin vajadust kellelegi öösel kell 1 helistada, aga ma mäletan kordi, kus ma olen tahtnud seda teha ja mõelnud, et ah, ootan hommikuni. Kuidagi imelik on teist segada, kui sa tead, et ta peab varahommikul tööle minema. Küll aga on mul kindlasti paar sellist hinge olemas, kellele ma võiksin keset ööd helistada ja kellest ma tean, et nad võtaksid kindlasti vastu – sest kui ma juba keset ööd helistan, siis mitte selleks, et viimasest “Grey anatoomia” osast rääkida.

Mulle on alati väga oluline olnud, et mul sellised inimesed olemas oleksid. Ma küll ei kuritarvita seda võimalust keset ööd helistada, aga see teadmine, et nad on minu jaoks olemas (ja mina nende jaoks), on elamiseks kuidagi… essentsiaalne. Oluline.

Kui ma ülemöödunud aastal Tallinna kolisin, leinasin ma kõige rohkem oma “igapäevasõbrannasid”. Elu läks küll nii, et praeguseks on mul Tallinnas välja kujunenud väga lahe sõpruskond, sealhulgas ka “igapäevasõbrannad”, kellele kas või igaval kolmapäevaõhtul külla minna. Ja need kuud, kui mul Tallinnas selliseid inimesi polnud, olid emotsionaalselt väga rasked.

Ma ei tea, et meestel see “igapäevasõprade” värk nii oluline oleks. Muidugi on ka meeste jaoks sõprussuhted väga olulised, ma üldse ei väidagi vastupidist. Aga ma näiteks pole vist kunagi oma abikaasat näinud kellegagi niisama telefonis lobisemas. Lihtsalt sellepärast, et teineteist oma eludega kurssi viia. Kursis nad muidugi püsivad, näiteks saavad sõpradega paar korda kuus kokku, aga selline “igapäevasõbrandus” on meeste puhul märksa leebem. Äkki see on ka põhjus, miks mehed “Seks ja linna” fenomenist aru ei saa? Mina nägin selles sarjas (lisaks ilusatele riietele) sama sõprussuhete dünaamikat, mis toimivad minugi elus. Mehed kehitavad üldiselt aga Carrie & co peale õlgu ja teatavad, et tegu on lobisemishimuliste tühikargajatega.

Mul on alati olnud lai sotsiaalne võrgustik, aga “igapäevasõbrannasid” on alati olnud vaid paar. Mingite aegade tagant nad vahetuvad. Miks? Elu läheb kuidagi nii. Tekivad tööd, mehed, lapsed, elud erinevates linnades. On ka juhtunud lihtsalt suure pauguga “lahkuminekuid”, kus sõbrannasuhe tüliga lõppeb. Ja alati olen ma neid lõppenud suhteid leinanud – täpselt nagu ma olen leinanud lahkuminekuid erinevate meesolenditega.

Ma ei ole veel välja mõelnud, miks selline turvavõrgustik oluline on ja miks annab see teadmine, et sul on see öise telefonikõne variant olemas, elukvaliteedile nii palju punkte juurde. Ja kuigi koos lapse saamisega on vähemaks jäänud inimesi, kelle jaoks mina see öine telefonikõne olen, siis on mul ikkagi hea meel, et neid inimesi on.

Ning mul on eriliselt hea meel, kui nad seda võimalust kasutama ei pea.

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012.

Hiljaaegu tuli ühes seltskonnas jutuks, kui vanalt keegi süütuse kaotas. Vastused olid sarnased: enamik mehi ja naisi ütlesid selleks vanuseks 16 või 17, mõni lausa 19. Statistika kinnitab seda: Eestis alustatakse suguelu keskmiselt 17aastaselt.

See kõik üllatas mind, sest ma olin täiesti veendunud, et vähemalt enamik poisse kaotasid süütuse juba 13-14aastaselt. Miks ma seda arvasin? Sest mul on selged mälestused oma varateismelise ajast, kui teatud hetkel hakkasid kõik poisid sellega kelkima. Ning ka hiljem, kui ma olin saanud juba 18, rääkisid mu eakaaslastest kutid, et on juba mitu aastat suguelu elanud.

Niisiis kinnistus minus teadmine, et meie põlvkond alustaski suguelu nii vara kui võimalik ja täisealiseks saadi juba “kogenud” inimestena.

Ja nüüd – selline pauk! Otsustasin asja lähemalt uurida ning veetsin mitu pidu, pärides inimestelt piinlikku küsimust: kui vana sina olid, kui sa süütuse kaotasid? Nüüdseks on kõik need mehed saanud ligi-kolmekümnesteks ja tänased vastused kinnitasid statistikat – ikka kuskil 17 oldi, kui tegu ära tehti. Tavaliselt isegi natuke vanem.

See paneb mind arvama, et ma läksin noorena lihtsalt poiste suurustlemise õnge. Tol ajal ma muidugi ei osanud isegi kahtlustada, et keegi võiks sellise olulise asja kohta valetada. Tagantjärele tahaks lihtsalt öelda, et naiivne olin. Samas ei mäleta ma ka, et minu tutvusringkonnas oleks kuidagi ausse tõstetud neid, kes varakult vanainimeste asjaga hakkama said, kuid ometi poisid järelikult tundsid vajadust kekutada. Tüdrukud kekutamisega ei tegelenud, minu sõbrataridel oli ikka kombeks oodata ära esimene tõsine suhe, enne kui intiimsematesse seiklustesse laskuti. Ja enamasti tekkis esimene tõsine suhe kuskil 15-16aastaselt.

Kahjuks olen ma hetkel sellises vanuses, et mul pole väga 15aastasi tuttavaid – ka kõik sõprade lapsed on veel liiga noored, et nende käest uurida, kuidas tänapäeval selle va seksi-värgiga lood on. Ometi võib vaatluse tulemusel järeldada, et tänapäeval on asi näiliselt veelgi hullem. 13aastased tüdrukud näevad välja kui 25aastased, suitsetama ja alkoholi tarbima hakatakse nooremana kui kunagi varem ja järelikult käib selle ohtra meikimise, pidutsemise ja minikleitidega kaasas ka seksuaalselt provokatiivne käitumine.

Tahaks öelda vanainimeselikult, et “meie ajal…” Aga mis “meie ajast” ma rääkida saan, kui minu eakaaslased väitsid varateismelistena, et seksisid juba 13aastaselt! Mis siis, et see tagantjärele valeks on osutunud. Ma ei mäleta, et minu klassiõed end nii hullult meikinud oleks kui tänapäeva teismelised ja ma mäletan, et ükskord kui ma nabapluusiga kooli läksin, helistas inglise keele õpetaja koju mu emale ja palus, et selline asi enam ei korduks.

Alati arvatakse, et uus põlvkond on hullem kui sellele eelnenud. Meile tundub, et meie olime oi-kui-ontlikud ja need tänapäeva noored on kurjuse kehastused, kes ei suuda ära oodata, kuni nina üle poeleti ulatub, et suitsu ja viina küsida. Aga äkki tuleb ka nende puhul kümne aasta pärast välja, et tegu oli peamiselt siiski eputamisega ning otsus kellegagi voodisse minna ei sündinud kergekäeliselt, nagu me praegu kipume noorte kohta arvama, vaid ikka läbimõeldult ja pigem hiljem kui varem?

Kõigest sellest oskan ma vaid järeldada kahte asja. Esiteks: ära usu teismeliste poiste suurustamist! Ja teiseks: kui sa vanemana oma last põhjalikult ära ei riku, siis võib neid natuke rohkem usaldada. Sest lõppeks – meie kõik ju kukkusime päris okeilt välja, äkki on meie lastel sama õnn?

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn märtsikuust 2012. Oh aegu ammuseid! Mariannist on ammu saanud Mallu ja teadupoolest nüüd musitab ta uus mees teda koguaeg. Ja mina? Mina olen naine küll, tujutsen ka – kuigi tavaliselt pole selleks üldse põhjustki.

Mul käis külas sõbranna Mariann. Istusime ja rääkisime – nagu naised ikka – meestest.

“Mehed ikka üldse ei mõista meid!” ohkas Mariann poolnaeruselt ja ma pidin temaga nõustuma. Täielik klišee, ma tean, aga ega me ise ka alati rahul ole, et naine olla nii keeruline on.

Näiteks tõi Mariann olukorra oma suhtest, mis ajas mind hüsteeriliselt naerma, sest ta oleks samahästi võinud rääkida minust.

On üks neist tavalistest argipäevaõhtutest. Mees istub arvutis, naine vaatab telekast romantilist komöödiat. Stseen on täiesti tavaline – meest antud film ei huvita, pealegi ootavad tööasjad tegemist. Kõik on kõige paremas korras. Aga mida edasi film kerib seda tigedamaks naine läheb. “Kurat,” mõtleb ta. “Miks minu mees selline ei ole? On tal siis raske vahepeal mulle lilli tuua või romantiline õhtu korraldada? Istub seal oma arvutis, isegi filmi ei kõlba minuga vaadata!”

Naine ristab rinnal käed, jalg hakkab nagu iseenesest närviliselt vastu maad toksima. Mees virgub tööasjadest, heidab pilgu diivani poole ja kohkub. Naine on ju silmnähtavalt kuri!

“Kallis… Mis viga?” pärib mees ettevaatlikult. Seda kehakeelt ta juba tunneb – ees on miiniväli, läheneda tuleb aegamisi.
“Ei midagi!” puhiseb naine pilku telekalt tõstmata, kus Brad Pitt parasjagu millegi eriti ägedaga tegeleb. Millegagi, millega tema oma mees iialgi ei tegeleks. Kurat küll! No miks ta ei võiks na-atukenegi romantilisem olla!
“Aga miks sa siis…” küsib mees.
“Ei noh! Tore on, et sul isegi mu kõrval istuda ei kõlba!” sisistab naine. Mees – täiesti õndsas teadmatuses, et ta üldse midagi valesti on teinud – tõuseb ja istub naise kõrvale. Püüab panna käe naise õlgade ümber, aga too raputab selle maha.
“Kullake, mis siis lahti on?” proovib mees uuesti, aina rohkem segadusse sattudes. Teleekraanil suudlevad peategelased parajasti vihmas ja naine käratab: “Nojah! Isegi musi ei kõlba mulle anda!”

Ja kui mees üritab seda teha, kähvab naine: “Ma ei taha su haletsusmusi!”

Tuleb tuttav ette? Mulle küll tuli. Muidugi naersime me pisarateni, kui sellest rääkisime, aga tegelikult just nii suhted vahepeal toimivadki. Mees on õndsas teadmatuses, mida naise aju parasjagu kokku keedab. Ja naine – saades ratsionaalsel tasandil väga hästi aru, et mehele tuleb otse öelda, mis häirib, sest mõtteid ta lugeda ei oska – võib ikkagi end täiesti sõlme keerata probleemide pärast, mis eksisteerivad vaid tema peas.

Ükskord, kui mulle jälle tundus, et mu elus on juhtunud eelkirjeldatule sarnane episood, kurtsin ma muret Naabrinaisele. “Ma saan aru küll, et ma käitusin natuke ebaadekvaatselt,” hakkasin ma ütlema, mille peale Naabrinaine mind katkestas ja ütles: “Sõbrake. Sa ei käitunud ebaadekvaatselt. Sa käitusid nagu naine ja see on täiesti normaalne. Sa ei pea sellepärast vabandust paluma!”

Hiljem, kui ma öeldu üle järele mõtlesin, hakkas see aina enam loogilisem tunduma. Miks tänapäeval tembeldatakse Scarlett O’Hara histrioonilise isiksusehäirega inimeseks? Miks tänapäeval pole enam okei olla Naine suure algustähega, vahepeal käituda ebaratsionaalselt või tunnetepõhiselt? Miks nõuavad moodsad mehed meilt, et me oleksime moodsad naised – ehk siis sisuliselt mehed? Miks on meile keelatud väike tujutsemine? Kuhu on jäänud komme meestel pärast suhtepahandusi lilli tuua, isegi juhul, kui nad ei olnud tegelikult tülis üldse süüdi?

Ma olen kindel, et kui väga mehed ka meie naiseks-olemise pärast pead ei valutaks, on see tegelikult üks neist asjadest, mis meid, naisi, nende jaoks nii vastupandamatuks teeb. Ja me ei peaks selle pärast piinikkust tundma. Olgem vahepeal natuke ebaratsionaalsed, natuke naised. See on ju tegelikult täiesti okei!