Sildiarhiiv: kolumn

Daki targutab: Kui best before kuupäev on lähenemas

Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.

Mul on alati olnud boyfriendid, kes on minust vanemad. Mõnikord on vanusevahe olnud isegi nii suur, et meest boyfriendiks nimetada oli kohatu. Pigem ikka meessõber. Või lausa “keskealine meessõber”. Mul ei ole kunagi olnud endast nooremat poiss-sõpra, sest kui sa oled teismeline, on suhe 17- ja 15aastase vahel vaat et mõeldamatu.

 

Huvitaval kombel on mul aga palju sõbrannasid, kes on oma mehest vanemad. Harilikult küll aasta või paar, aga siiski. Ühe sõbranna kutt on temast aga üheksa aastat noorem, tõsiasi, mis tundub naist ennast kõige rohkem hämmeldavat. Teisi ka natuke, aga mulle on jäänud mulje, et ta ise on selle üle enim üllatunud.

 

Perekonnaõpetuse tunnist on meelde jäänud uhkeks tegev fakt, et tüdrukud küpsevad poistest varem. See oli vist ka põhjus, miks omaealisi noorena “selle” pilguga ei vaadanudki. Ikka õhkasid vahetunnis abiturientide järele. Ja kui kunagi saabus hetk, kui küpsusastmed võrdsustusidki, siis oli märkamatult kujunenud nii, et kõik meessoost sõbrad olidki selleks ajaks minust paar-kolm aastat vanemad. See on tundunud kuidagi… normaalne. Et nii peabki olema. Ja näiteks tõsiasi, et mu kadunud kallis vanaema oli minu kadunud vanaisast pool aastat vanem, pani mind alati üllatunult kulme tõstma, kui selle üle juurdlesin. Et kuidas küll nii – noored poisid on ju nii rumalad!

 

Nüüd, kui 30. eluaasta suure kiirusega läheneb, on kõik (omavanused ja natuke vanemad) meessõbrad harilikult tõsistes suhetes. Need, kes on veel vallalised, kipuvad kinnistama stereotüüpi, et kui kutt pole 30. eluaasta künnisel veel “tõelisse” suhtesse astunud, tähendab see üldiselt, et tal on midagi viga. Ja need, kes on taas vallalised, on harilikult korraliku suhtepagasiga, mille otsas troonivad teinekord psühhodest eksnaised ja paar armast last, kes neelavad hea hulga mehe ajast ja rahast.

 

Ärge saage valesti aru, see pole sugugi etteheide. Nii lihtsalt on. Suhted, mis algasid hilisteismeeas või varatäiskasvanuna, hakkavad praegu oma best before kuupäevale lähedale jõudma. Mõned panevad siit muidugi edasi, elu lõpuni välja, aga paljud lähevad lahku, “teisele ringile”. Naabrinaine nimetab seda nähtust “svitšimine” – vahetuvad elukaaslased, vahetuvad partnerid. Aga seda, et pagas meievanustega kaasa tuleb, ei muuda miski. Nii lihtsalt on. See on normaalne ja sellega tuleb õppida kooseksisteerima. Ja see võib olla keeruline.

 

Minuvanustel naistel (mul on kusjuures jätkuvalt raske ennast naiseks pidada, alles ma ju olin plika!), kes pole veel tõsises suhtes, on veel üks probleem, sest lähenemas on üks teine best before kuupäev: hetk, mil tuleks saada laps, et mitte võimalust maha magada. Frustratsiooni, mida põhjustab teadmine, et oled jälle oma elust kaks-kolm aastat mõttetu suhte peale ära raisanud, on võimatu kirjeldada. Üks mu sõbranna elas just taolise hetke läbi. “Kurat! Ma tahan ju peret ja lapsi! Ja mis siis nüüd, lähen uuele ringile? Leian järgmise tüübi, kes ära kodustada, inimeseks kasvatada ja kes siis avastab, et mujal on parem? Mul ju ei ole enam selleks naljaks aega!” karjus ta vihaselt, kui tema luhtunud suhte peielauas istusime.

 

Nii ongi mu lastetutel-suhetutel eakaaslastel põhimõtteliselt kaks varianti. Ei, tegelikult kolm – kolmas on see, et jäävadki üksikuks või lepivad teisejärgulise külalisnäitleja rolliga kellegi abielumehe magamistoas. Niisiis, kaks varianti. Esimene on jätkata sama rada. Leida mõni endavanune või vanem mees, kes on juba või veel vallaline. Teha kindlaks, mis tal viga on, et ta vallaline on. Vajadusel pakkuda murtud südame teraapiat. Siis ehitada üles suhe kõige kaasnevaga. Loota, et see lõppeb soovitud sihtpunktis. Ja avastada kolme, nelja, viie aasta pärast, et suhe ikka ei tööta ja sina oled järjekordselt raisanud oma aega ja energiat ja su emakas on viis aastat lähemal hetkele, kui ta enam sulle lapsi valmistada ei kavatse. Suurepärane, kas pole.

 

Teine võimalus paistab olevat leida noorem mees, kes just täiskasvanuikka astunud. Noored mehed on tegelikult fantastiline ressurss. Nad on agarad, vaatavad sulle pea alati imetlusega alt üles, mingil põhjusel on nad rohkem kontaktis oma tunnetega ja mis peamine: nad on rikkumata pikkade valulike suhete poolt. Nad on värsked ja uued, täis tahet õppida. Ning harva on nad endale selleks vanuseks suutnud õllekõhu kasvatada.

 

Aga… Nad võivad olla nii kuradi tüütud! Nagu üks teine sõbranna, kes oma murtud südant tulikuuma 19aastasega parandas, nentis: “Ma olen olnud 19. Ja isegi mina olin siis endale tüütu. Ma ausalt ei jaksa sellega jälle tegeleda! Kõik need issued ja tunded ja see emotsemine… Issand!”

 

Nojah. Lõppeks on ju veel üks võimalus. Lihtsalt oodata ja loota, et elu veeretab su teele Selle Tõelise Armastuse. Siis pole mingit vahet, kui vana ta on. Aga ma ei tea… Mulle tundub, et tänapäeva naised, kes on täis topitud cartlandlikke lugusid ja hollywoodilikke romcom’e, kuidagi peavad Selle Tõelise saabumist enesestmõistetavaks. Et ainult oota kannatlikult, küll ta tuleb. Aga kui ei tule? Kes üldse ütles, et kindlalt tuleb?

 

Ja see, mu sõbrad, on juba järgmise kolumni teema.

Märkus aastast 2014: päris prohvetlik kolumn:)

Daki targutab: Naiste pseudoteemad

Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.

Hiljaaegu oli mul nädal, kus kahel päeval järjest viibisid mu korteris paljad naised (kes ei olnud mina). Oo, ma tean, algus on nii paljulubav – nagu Ron Jeremy elulugu, kas pole?

Tõde on loomulikult hoopis ebaseksikam. Mitte et ma ütleks, et need naised oleks ebaseksikad, aga põhjus, miks nad alasti viibisid, oli mõlemal juhul sama. Sest nad polnud oma kehaga rahul.

Jap-jap, seda need naised omavahel olles teevadki. Võtavad end paljaks ja seksika padjasõja asemel kurdavad, kui ebarahul nad oma kehaga on. Või noh, sel korral oli nii. Enamikel juhtudel teeme me ikka midagi muud kokku saades. (Näiteks joome veini ja räägime mehi taga.)

Tagasi alasti naiste juurde.

Mõlemad nad on mu kallid sõbrannad ja kusjuures mõlemad minust – noh, kui mitte poole, siis kolmandiku võrra kergemad küll. Kaalunumbrilt siis. See aga näitab jällegi seda, et kaalunumber per se polegi oluline. Ka alla 50 kilo kaaluv naine võib olla oma kehaga täiesti tülis. Ja on uskumatu, et see on ikka veel nii tavaline, hoolimata kõigist “Olen ilus, loomulikult” ja “70 kilo on uus 45” trendidest, mida (naiste)ajakirjandus aeg-ajalt taas teemaks võtab. Veider on ka see, et ma mõistsin oma sõbrannasid täielikult. Ning see häirib mind kõige rohkem – et minu jaoks (ja paljude teiste naiste jaoks) ONGI täiesti normaalne elu osa see, et nad ise ja kõik neid ümbritsevad naised polegi oma kehaga rahul!

Naabrinaine on muidugi hoopis teisest killast. Ta kuulas mind, silmad suured peas ja raputas uskumatuses pead: “KUIDAS see võimalik on?!” Ta päris ausalt ei mäleta korda, mil ta oma kehaga rahul poleks olnud. Ja ta ei kaalu mitte see 45 kilo, mida üks mu paljaks koorinud sõbrants. Pigem ikka, noh, natuke rohkem. Me üritasime arutledes järeldusele jõuda, et kus läks midagi mu sõbrannade ja minu elus valesti, et meie jaoks kehaga pidevalt tülis olemine ongi normaalne.

Naabrinaine psühhoanalüüsis (mitte eriti originaalselt), et väärastunud kehapilt on tõenäoliselt mitme faktori põhjustatud. Esimene ja kõige olulisem neist on loomulikult enesehinnang ja tõsiasi, et paljud (minusugused) naised arvavad, et nende isiklik õnn on kuidagi otseses seoses sellega, kui “pandavad” nad on või kuidas teised neid näevad.

Ehk siis otse öeldes: õnneliku elu aluseks on see, kas on mees või pole. Ja mehe olemasolu sõltub sellest, kas keegi sind üldse seksikaks peab. Ning mida paksem, ebatäiuslikum, armilisem, kurvikam (sisesta siia ükskõik mis omadussõna, mis selle konkreetse naise jaoks ta keha ebaseksikaks teeb) sa oled, seda vähem tõenäolisem on, et keegi sind üldse tahab. Mis tähendab, et õnnelikust elust võid sa vaid und näha.

Ratsionaalselt analüüsides saan ma aru, et selline mõtlemine on konkreetne pask. Aastatepikkuse sundmõtete, solvangute, ebakõlade ja ebaadekvaatse enesehinnangu loodud konkreetne pask.

Ratsionaalselt mõeldes saan ma aru, et ennekõike tuleb ennast (kõigi oma vigadega) armastada – ja küllap siis kunagi keegi ka sind armastusväärseks peab. Ja kui ei peagi? Mis siis sellest! Õnnelikuks eluks pole alati abikaasat tarvis.

Ratsionaalselt saan ma sellest kõigest aru, aga hoolimata mingist rahulolust, mille ma lapse saades saavutasin (noh see “olen siuke nagu olen, aga vähemalt tegin lapse oma kehaga valmis”-rahulolu), olen ma aina veendunum, et kui minu praegune suhe peaks kunagi lõppema, siis ei leidu maailmas ühtegi inimest, kes mind tahaks. Tehku ma nii palju sporti või lugegu nii palju kaloreid kui sisse mahub – ebatäiuslik, seega ebasobiv.

Appi, milline pask.

Aga nii just mu mõtted mõõnahetkedel töötavad ja paljad naised mu korteris tõendasid, et neil ka. See on nii kohutavalt kurb.

Ja kõige veidram?

Mina nägin neil kordadel enda ees seismas MAAILMA KÕIGE ILUSAMAID naisi. Noh, on mõned armid, mis siis? On siit-sealt natuke konarlik? Ja mis siis! Ilusad naised! Vaat et kõige ilusamad! Sest ebatäius ongi inimeste juures kõige ilusam. (Peamiselt sellepärast, et täiuslikku polegi olemas, aga see on juba muu teema.)

Aga miks, kurat, ei suuda nemad end või mina end ise nii näha? Ja kust peaks üldse alustama? Ehk pakutakse kusagil ka ajupesuteenust?

Nipiraamatu neljas kolumn: Loobumise võlujõud

Siin on minu veebruarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Loobumise võlujõud

Veebruaris saan ma 30aastaseks.

Mul on kaks kassi, üks peaaegu-kolmene fantastiline tütar, selja taga kaks abielu ja kaks lahutust. Mul on oma firma, mille alt olen ma esitanud seniseks vaid kaks arvet, mu sissetulekud on pehmelt öeldes ebastabiilsed ja magistriõppe esimese semestriga ei suutnud ma juba ühe ainega hakkama saada. Ma pidin lahkuma oma armastatud Nõmme kodust ning elan nüüd jälle määramata ajaks üürikorteris.

Kui ma kujutasin ette, milline on mu elu 30aastasena, siis, tunnistan ausalt, see pole tõesti see, mida ma oleks arvanud. Noh, vähemalt auto ja kindel töökoht võiks ju 30aastasel inimesel ometi olla!

Neil päevil mõtlen ma väga palju loobumiste peale. Mõtlesin sellele, kui istusin oma nüüdseks eksabikaasaga ja lapse isaga perekonnaseisubüroos kabineti 210 ukse taga. Mõtlesin sellele, kui pakkisin hilisööl kaste ning tassisin, tassisin, tassisin oma kila-kola nüüdseks ekskodust välja. Mõtlesin sellele, kui tütar esimest korda uues kodus ütles: “Emme, lähme koju…”, ja ma pidin vastama: “Aga see ongi meie kodu nüüd, kullake.”

Väga paljud inimesed küsivad, miks me lahutasime. Mis juhtus? Sellele on väga raske vastata. Mis ikka juhtus, juhtus see, mis juhtub paljudega. Asjad kuhjuvad, nendega ei osata õigesti tegeleda, siis nad kuhjuvad veel ja lõpuks on see pundar nii suur, et seda ei suuda keegi lahti harutada.

Inimesed küsivad veel, miks me rohkem ei üritanud. Miks te ei võiks vähemalt lapse pärast uuesti proovida? Vot sellele küsimusele on mul palju lihtsam vastata. Esiteks – proovisime. Proovisime nii ja naa, aga tulutult. Ning teate, mis? Üks kõige jaburamaid asju maailmas, mida ma tean, on see kurikuulus “lapse pärast kokkujäämine”. Kas on olemas hullemat asja, mida oma lapsele teha? Sundida teda elama mürgises õhus, mida tekitavad kaks vaenujalal vanemat, kes teevad teineteist ainult õnnetuks? Kas sellisest kodust saab üldse kasvada oma eluga hästi hakkama saavat, emotsionaalselt intelligentset ja hästi funktsioneerivat täiskasvanut? Kahtlen sügavalt.

Nii vastan ma neile küsijatele alati ühtemoodi: “Me lahutasimegi lapse pärast.” Jah, on küll valus. Jah, on küll raske. Jah, me kõik pidime mingitest asjadest seetõttu loobuma. Aga Mila on väärt kõige paremat. Ta on väärt õnnelikke vanemaid. Ja kui need kaks vanemat ei suuda enam teineteist õnnelikuks teha, siis tuleb leida viis, et nad saaksid jälle õnnelikuks. Sest laps on õnnelik ainult siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Tõsi, tal võib olla väga raske mõista, miks tema vanemad siis KOOS õnnelikud ei võiks olla, aga elu juba on selline. Meie kõigi jaoks, kusjuures, on asju või suhteid, mida on vahepeal raske mõista.

Vaatan oma 30ndale sünnipäevale otsa ja mõtlen, et… See kõik on juhtunud põhjusega. Mingil põhjusel ma pidin selle valu läbi elama, see valu õpetas mulle midagi. Ja nüüd ma lasin lahti. Loobusin, et oleks lõpuks ometi võimalik vastu võtta kõik need toredad asjad, mida elul mulle veel pakkuda on.

Loobuda on ikka raske. Oli mulgi. Aga praeguseks on kohal ka see suur sõnulkirjeldamatu kergendustunne… Ja ma tean, et kõik läheb hästi. Sest Mila on seda väärt, et tal oleksid õnnelik isa ja õnnelik ema. Ja selleks tuli loobuda.

Nipiraamatu kolmas kolumn: Igipüsiv ema süütunne

Siin on minu jaanuarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Igipüsiv ema süütunne

Ma mäletan, et kui olin veel rase, vaatasin tänaval üht naist. Tal oli laps puusal, seljas rõõmsalt lotendavad kodupüksid ja üleüldse nägi ta välja, noh, mitte eriti sätitud. Aga ta nägu säras rõõmust, rahulolu iseenda, maailma ja oma kehaga võis välja lugeda igast ta kehapoorist, igast ta heidetud pilgust.

“Uau,” mõtlesin ma. “Kas see juhtubki sinuga pärast lapsesaamist? Et sa kuidagi… minetad oskuse aru saada, et su pepupragu paistab dressipükste ääre vahelt välja ja sind nagu enam ei huvitagi see rõõmus ujumisrõngas piha ümber?”

Oh sa poiss, küll ma olin alles… rumal. Pealiskaudne ja rumal. Üks drastilisemaid muutusi mõtlemises, mida emakssaamine on kaasa toonud, on arusaam, et naise keha on FANTASTILINE. Ükskõik, mis kujuline, ükskõik kui kühmuline, ükskõik, kas rasv leidub ka kohtades, kus ta iga loogika kohaselt üldse ei peaks leiduma, ja ükskõik, kui venitusarmiline ta sul lõpuks on. Su keha on fantastiline, sest ta on saanud hakkama millegi nii suurepärasega, kui seda on väikese inimese valmis ehitamine – ja ka väljutamine. See viimane osa pole ka sugugi vähemoluline.

See tähendab, et su keha on ideaalne. Mis muidugi ei tähenda seda, et tervislikud eluviisid ja oma keha eest hoolitsemine, hästiistuvate riiete kandmine ja enda ilusana tundmine oleks kuidagi ebaolulise(ma)d. Muidugi peab oma keha austama ja ikka püüdlema selle poole, et ta sul ka edaspidi fantastiline oleks. Aga selle üle põdemine, et su rinnad pole enam iialgi nii kikkis kui nad olid siis, kui sa olid 18 – on ikka üks maailma rumalamaid asju. Ja ometi teeme me naistena seda siiski häirivalt palju.

Paradoksaalsel kombel on teine asi, mida emaks olemine on mulle näidanud, see, et sa pole ideaalne. Mitte kunagi. Ja sa tahad olla ideaalne. Ma tahan olla parim ema maailmas, ma tahan, et mu lapsel oleks parim elu – ja ikka ma teen vigu, ikka võiks olla parem. Ja ma tunnen end süüdi. Ma tunnen end pidevalt süüdi, sest ma pole täiuslik. Ma tunnen end süüdi, et ma ei saa oma lapsega nii palju mängida kui võiks, sest ma pean tööd tegema. Ma tunnen end süüdi, et magistriõpingud neelavad veelgi seda vähest aega, mis mul on. Ma tunnen end süüdi, et raha on vähe ja ma ei saa alati lubada kõiki neid asju, mis võiksid elu paremaks teha. Ma tunnen end süüdi, et ma ei ole hommikuti nii heas tujus kui on mu tütar. Ja ma tunnen end süüdi, et ma olen vahel kurb. Ma tunnen end süüdi, kui tema on kurb, kui ta saab haiget ja ma ei ole osanud teda kaitsta. Ma tunnen end süüdi, et tal pole ikka veel lasteaiakohta ja tõenäoliselt tunnen ma end siis igal hommikul süüdi, kui ta ükskord selle lasteaiakoha saab ja ma pean ta sinna maha jätma. Ma tunnen end süüdi, et ta näeb minupoolset perekonda liiga vähe, ma tunnen end süüdi, sest äkki vaatab ta liiga palju multikaid ja ma tunnen end süüdi, kui talle ei maitse minu tehtud puder.

Aga vähemalt ühes asjas ma end süüdi ei tunne. Et mul laps on. Ja ma ei tunne end süüdi, et ma armastan teda liiga palju – sest, teate, mis? Ma armastan teda üle kõige. Ma poleks iial arvanud, et kedagi on võimalik nii palju armastada. Ja ma ei tunne end süüdi, et tahan talle parimat. Sest just parimat ongi ta väärt.

Nipiraamatu teine kolumn: Võta saapad jalast!

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu teine kolumn, mis ilmus Nippari detsembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).

Võta saapad jalast ja astu mugavustsoonist välja

Hiljaaegu istusin ühe uue tuttavaga kohvikus, lasime bruschettadel hea maitsta ning ühtäkki ta sõnas: “Ma ei tea, kas asi on vanuses, aga kuidagi väga raske on viimasel ajal uusi sõpru leida.”

Noogutasin teadvalt kaasa. Tõesti on raske! Iseenesest usi sidemeid luua polegi niivõrd ületamatu – ma olen loomult väga ekstravertne inimene, seega pole minu jaoks probleemi võhivõõra inimesega jutustama jääda ning kontakte vahetada. Sellesama tuttavagi leidsin kummalisel kombel – komplimenteerisime teineteise saapaid ning mingil põhjusel otsustasime need õhtuks ära vahetada. Nii oli järgmine päev kohviks ja võileivaks kohtumisele suurepärane ettekääne: saapad ju vaja tagasi vahetada!

Eks ma muidugi iga kord sellisel naljakal viisil sõpru ei leia, kuid sarnaseid näiteid on teisigi. Niisiis, minul isiklikult uute kontaktide loomine keeruline pole. Aga teate, mis on raske? Nende kontaktide elus hoidmine!

Ja seda mitte ainult uute tutvustega, kes võiksid tegelikult elule nii palju värvi lisada. Toredaid inimesi on meie ümber hunnikutes, kellega võiks sõber olla, sa lihtsalt enamasti ei tea seda! Aga toredaid inimesi on ka JUBA su ümber olemas, kuid ikka mõtled sa, et oeh, täna ei jõua helistada, helistan homme… Homsest saab ülehomne, sealt edasi juba järgmine nädal ning ühtäkki märkad sa, et sügisest on saanud kevad ja sa ei olegi oma vanale sõbrale sünnipäevaks õnne soovinud ja õigupoolest polegi sul enam õrna aimugi, millega ta viimastel aegadel tegeleb. Sest koguaeg on ju nii kiire…

Selge, et selles jutus pole midagi uut. Ikka see harilik “oled nagu orav rattas, aga ära unusta kõige olulisemaid – inimesi enda ümber”. Kõik on kena ja tore, tõepoolest. Facebooki-ajastul on kuidagi eriti naljakas tuua vabanduseks seda, et pole aega teregi öelda, kui ilmselgelt on sul aega naljakaid kassipilte üles laadida.

Küll aga mõtisklen ma sageli selle üle, et uue sõpruse loomine on ju täiskäigul uude suhtesse minek. Ja kes meist poleks juba sellises vanuses, kus meil on seljataga palju nurjunud suhteid, haigetsaamisi ja lahkuminekuid? Ka minul on mitu purunenud sõprussuhet, kus me reaalselt olemegi teineteise eludest kadunud ja… Ma ütlen ausalt, see on olnud sama karm lahkuminekuprotsess kui ükskõik millise muu lähi- või partnerlussuhte lõppemine. Lein ja haavade lakkumine on kestnud pikalt-pikalt, seda pikemalt, mida pikem oli lõppenud sõbrannasuhe.

Seega pole ime, et me uutesse (ka ülilahedatesse) potentsiaalsetesse sõbrannadesse ülima ettevaatlikkusega suhtume. Me oleme päris valmis naised, oma tõekspidamiste ja põhimõtetega ning meie maailm on üldiselt juba välja kujunenud. Seda raskem on sinna võtta uut inimest, isegi, kui ta tuleb “vaid” sõbrannaks. Ikka pead kohanema, ikka peab nurki hööveldama. See võib olla – ja tavaliselt ongi – ääretult raske.

Aga mis siis teha? Sõuda aegamisi olemasoleva seltskonnaga eluõhtu poole, mugavustsoonist välja astumata? Või äkki siiski teha see hull temp ning vahetada toreda tüdrukuga üheks õhtuks saapad?

No mina valin iga kell saapavahetuse. Jumal teab ju, mis toredaid juhtumisi ja inimesi nii eluteele satub! Mäng on küünlaid väärt!

Nipiraamatu esimene kolumn: Naised jõuavad kõike!

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)

Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu esimene kolumn, mis ilmus Nippari novembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).

Naised jõuavad kõike!

 

Ma ei pea ilmselt teile ütlema, kui kohutavalt raske on mõnikord lihtsalt oma päevaga õhtusse jõudmine. Mul on täna üks neist päevadest. Kahepoolene tütar Mila on käitunud nagu… oleks ta kahepoolene. Mis on minu jaoks üllatav, sest, olgem ausad, mul ei õnnestuks eladeski käia koolis ja teha kodust tööd, kui mu laps oleks alati selline nagu täna.

Aga ju ta teadis, et täna on mu esimese Nipiraamatu kolumni tähtaeg!

Õnneks plaanisin ma niikuinii kirjutada sellest, kui palju väljakutseid pakub ühele magistrikraadi püüdvale üksikemale elu, kui ta keeldub olemas üks neist naistest, kes saavad ja/või tahavadki koduperenaise elu elada. Selle asemel tahan ma kirjutada, õppida, töötada, elada aktiivset ühiskondlikku elu ja muuhulgas vahepeal ka kõigest puhata. Minu perenaisendus täna? Tegin süüa ja vahetasin lapse pidžaamasärgi pluusi vastu. Pidžaamapükste vahetamiseni ei jõudnudki. Kas ma tunnen end seetõttu läbikukkunud emana? Kaugel sellest!

Microsoft kutsus mind oktoobri keskel ajakirjanikuna kaasa lööma üritusel nimega Garage48, kus kahe ööpäeva jooksul teeb sadakond inimest valmis mingi laheda projekti või rakenduse. Ma tegin selle hullumeelse maratoni algusest lõpuni kaasa: presenteerisin oma kokaraamatuäpi ideed, tegin tiimitööd ja 48 tundi hiljem oli meil mitte küll valmis, aga töötav virtuaalne kokaraamat. Emotsioonide karusselli, mis mind valdas, on võimatu kirjeldada, aga üks olulisemaid õppetunde, mis ma sain, oli imelihtne. Naised suudavad kõike!

Muidugi on see teadmine minuni varemgi jõudnud. Esimest korda tundsin seda täie selgusega pärast üht teist 48tunnist katsumust, kust ma võitjana väljusin – sünnitust. Ning iga ema teab seda tunnet, mis valdab teda neil esimestel kuudel beebiga koos, kui järsku on su silmad avanenud selle ees, KUI palju sa varem oled oma aega lihtsalt raisanud. Kõik need pikad nädalavahetused, kus sa tõusid voodist ainult selleks, et köögist näkse tuua? Puhas ajaraisk. Kõik need päevad, kui sa tegid ainult ÜHTE tööd ja ei pidanudki pärast kontorist lapsehoidja juurde tormama, sealt toidupoodi, siis kodus valmistama veel tervisliku õhtusöögi, käigult koristama ning õhtul pärast laste uneaega veel natuke töötama, et siis väsimusest poolsurnuna voodisse kukkuda, vaid läksid ehk hoopis töölt otse kinno ja siis sõpradega dringile? Jalutuskäik pargis!

Naljakas on see, et me kõik teame enne emaks saamist, et see muudab meid ja on väljakutse igal rindel. Ja me tegelikult püüame nautida noorust ja vabadust, mis meil enne lastesaamist oli. Aga on asju, mida sa lihtsalt enne ei tea, kui neid ise ei koge. Teine naljakas asi on see, kui palju kordi olen ma oma elus öelnud, et mu graafik on hullumeelne ja imestanud, kuidas ma küll jõuan… “Sel nädalal kolm eksamit, kuidas ma küll jõuan?” või “Sel nädalal olin kontoris iga päev kaheksani – kuidas ma küll jõudsin?” või “Mul on täna õhtul kolm pidu, kuhu vaja jõuda – kuidas ma küll kõike jõuan?”

Heheh. Toonane mina ei oleks ilmselt osanud ettegi kujutada, et sellesse sügisesse lähen ma kahe täistöökohaga, vabakutselise ülesannetega, lasteaiakohatu kaheaastasega JA täiskohaga magistriõpingutega. Ahjaa, ja üksikemana. Ja teate, mis? Ma jõuan! Mitte ideaalselt, mõnest kohast asjad lonkavad, mõnele asjale tahaks rohkem keskenduda ja vahel on mul tunne, et ma ei näe oma last päevi. Aga jõuan, sest ma tahan jõuda. Sest ma tahan, et kui mu tütar ükskord suureks saab, on ta uhke, et tal on ema, kes ei tea küll, millises poes on odavaim pesuloputusvahend ning kes vihkab triikimist ja koristamist, kuid kes teeb oma tööd kirega ning otsib alati viise, kuidas end veelgi harida.

Sest mu tütar on sellist ema väärt.