postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

Inimesed ja inimeseks olemine 11 kommentaari

Niisiis, on möödas pool suve (täpsemalt 5 nädalat ja 2 päeva) ja ma ikka veel jooksen. Ning just lõpetasin ma jooksu, mil ma jooksin järjest kauem kui ma eales olen seda teinud – 2×8 minutit. (Ma juba näen, kuidas teie näod naerule kisuvad, hihi, või et seda peab Daki pikaks ajaks!) (Aga see on tõsi, ma olen alati jooksnud nii, et veits kõnnin ja siis jooksen ja rohkem püüdnud nagu pikka vahemaad püüda, suva, mis hinnaga ja suva, kui palju sellest päriselt joostes.) (Ja tõsi on ka see, et koolis kolme kilti joostes ma poole ajast raudpolt kõndisin.)

Ning mis veel pöörasem – järgmine jooks sel nädalal saab olema JÄRJEST KAKSKÜMMEND MINUTIT.

What is this madness, ma küsin.

Ma kasutan jooksmiseks sellist äppi nagu C25K. See on üsna lihtsakoeline, see isegi ei mõõda midagi, distantsist või su actual liikumisest rääkimata – see lihtsalt tiksutab omaette aega ja ütleb sulle, millal sa pead kõndima ja millal jooksma. Algus oli üsna lihtne: midagi stiilis kõnni viis minta, jookse 60 sekki. Nädalad läksid, jooksmine oli ikka kuskil 90 sekki, vahel harva 3 minutit. Ja nüüd äkki pauhti, eilse 5 minutit, 3 minutit, 5 minutit pealt OTSE KAHEKSALE MINUTILE! Ja mitte ainult korra, vaid KAKS KORDA!

Ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti pilves. Algus oli hirmutav, sest mul polnud õrna aimugi, mida tähendab kaheksa minutit jooksmist. Aga siis aeg muudkui läks, podcast muudkui möödus ja ma sain aru, et woah, I can do this. Ma olen kuidagi jõudnud kohta, kus jooksmine kui selline polegi raske. Raske on see, et ma ei näe, kui palju ma seda veel tegema pean, sest telefon on käe peal kotis, mis on mõeldud neli korda väiksemale telefonile ja ma ei taha iseend selle väljakoukimisega segada.

Teine asi jooksmise juures, mis on raske, on see, et I’m running out of roads, pun not intended. Nimelt on siin Kloogal hea jooksutrajektoori leidmine paras matemaatika, nii et ma olen praeguseks saavutanud juba ninjataseme, mis puudutab vältimises neid tänavakesi, kus kurjad koerad lõrisevad ja, lubage, ma valgustan teid: Kloogal elab umbes 1200 elanikku (2011. aasta loenduse järgi) ning minu hinnangu kohaselt (mis on VÄGA täpne) umbes 4,5 miljonit koera. KES KÕIK ÜKSMEELSELT VIHKAVAD JOOKSJAID või üldse inimesi, kes nende aiast mööduvad. Üks mu “lemmikkoertest” topib oma pea aiaaugust välja, kui ma möödun, et KARJUDA mulle, kui väga ma tema rahu häirin. Ta jääb sinna alati kinni, aga see teda ei takista, sest ta on veendunud, et ma olen tõeline oht. (Aga muidugi, kamoon, vaadake mind! Ka MINA peaksin ennast ohuks, kui hilisõhtul endale vastu tuleksin.) Kui ma üldse kunagi seda kurikuulsat nähtust nagu runner’s shits kogen, siis tõenäoliselt seetõttu, et mõni koer on mul kõhu lahti ehmatanud.

Kolmas asi jooksmise juures on see, et kuigi ma ei alustanud mingi väärarusaamaga nagu ma muutuksin tänu sellele ilusaks, sportlikuks ja seksikaks (see rong on ammu läinud), lootsin ma vähemalt, et hei, kuna see on mingisugunegi sport, siis kiirgab mu näost ehk mingitki võidurõõmu.

Tahate näha, milline tegelikult üks jooksja välja näeb? Vastupidiselt sellele, mida Instagram ja kõik mu sportlikud sõbrad Facebooki vahendusel on tahtnud mind uskuma panna, näeb tõeline jooksja välja selline:

See pole higi, see on seksikus ja võidurõõm, mis mu näos läigib.

Erinevalt raamatust, mis mind jooksma innustas (“Kuidas minust sai jooksja”), ei olnud mul ka väärarusaama, et inimesed minu üle naeraksid, kui ma joosta püüan. Eestlastel on vist nii sügavalt savi, millega teised inimesed tegelevad, eriti suva on aga kloogakatel. Ma ausalt, tõesõna armastan siin elamist ja iga joostud ringiga armastan ma Kloogat aina enam. Ainult ühel korral on vastu tulnud kergelt nokastunud noormees mind nähes põõsasse püüdnud pugeda (ma arvan, et see on mingi kloogakate mating ritual), kuna ma ilmselt tahtmatult naeratasin, kui ta vastu tuli, sest ma nimelt kuulan taustaks Cracked Podcasti ja see on alati nii kuradi naljakas.

Ahjaa, et siis teed saavad otsa. Ma nimelt, jah, püüan vältida asfaldil jooksmist, nii et kuigi meil siin on suurepärane kergliiklustee, valin ma alati kas kruusa-liivatänavad või siis pehme killustikuga teeperved. Aga, kuramus, otsa hakkavad saama. Väga hea ring oli siis, kui äpp ütles, et ma olen poole peal ja ma sain ümber pöörata, kuid nüüd mul pole ju õrna aimugi, millise maa võtab KAHEKSA MINUTIT JOOKSMINE või siis, veel hullem, see KAKSKÜMMEND minutit. Ja kuna mul on sisuliselt valik kas valida jooksmiseks see metsarada, kus HUKATI KAKS TUHAT JUUTI või siis püüda sirgeldada järve äärest ja mööda kruusateid, lootes pimedale õnnele, et ma olen kõik koerad ära kaardistanud ja keegi mind ei tülita, siis, noh, tuleb tõdeda, pole jooksmine kaugeltki igav. Imelik on aga see paanika, mis mind tabab, kui ma hakkan lähenema kodule ja saan aru, et ma pean veel jooskma, kuigi ma ju pöörasin ümber siis, kui äpp seda käskis – ma lihtsalt… suudan joosta nüüd. Päris palju.

Ning jah, ma saan aru, et ma püüan praegu humblebragida selle üle, et ma olen suuteline ühtäkki jooksma rohkem kui kunagi varem ja et ma pean nüüd actually hakkama marsruute valima ja läbi mõtlema.

Oh goody!

Ühtlasi. Who is this person?

Mul on veel kuu aega umbes selle jooksuni, millest ma tahan osa võtta. Äpis on kaheksa nädalat treeninguid, ma olen kohe viienda nädalaga valmis saanud. Mul on tunne, et ma ehk suudangi sellest jooksust osa võtta… Ja ühtlasi olen ma megaimestunud, et ma seda ikka veel teen.

PS. Kilosid kaotanud pole, aga juurde ka võtnud pole, kuigi söömine on siin puhkuseperioodil suht käest läinud. (Khm-Horvaatiaveinjasai-khm)

PPS. Ma ausalt juba mõtlen sellele, et kui ma oma kaheksa nädala programmi lõpetan, siis julgen ma ka spordipoodi sisse astuda ja küsida, milliseid jooksuretuuse on pakkuda äässile, millel on Eesti Posti süsteemis määratud oma postiindeks.

PPPS. Jooksurinnahoidja ma juba ostsin ja see on jätkuvalt nii imeline, et ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse olen mingite kahtlase väärtusega spordirinnahoidjatega püüdnud sporti teha.

PPPPS. Asi, mida ma pole veel paika saanud, on söömine enne jooksu. Täna tegin ma selle õigesti, et ootasin pärast õhtusööki umbes kaks tundi, sest väljas oli nii palav. Tavaliselt aga tahan ma jooksu enne sööki kaelast ära saada, mis aga üldiselt tähendab, et ma olen alati liiga näljane ja ma suisa tunnen, et mul pole mingit kütust. See ei häirinud nii väga, kui ma pidin suutma 3 või 5 minutit suutma joosta, aga kui ma nüüd laupäeval seda 20 üritan teha, siis ma tahaks küll söömise hästi paika saada. Andke nõu! (Infoks, et tavaliselt söön ma hommikuks kaks röstleiba kahe praetud munaga, lõunaks liha ja hunniku salatit ning õhtuks on mul pea alati mingi mu oma special-nõrkus-roog: hunnik ube umbes 100 grammi kalkuni- või kanahakkliha ja hunniku köögiviljadega. Aga mingi vahepala enne jooksu? Milline?)

PPPPPS. Ühtlasi ei suuda ma ikka uskuda, et ma just sellise postituse kirjutasin.

11 thoughts on “postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

  1. Tiiu

    Jee! Järgmiseks 5K210K. Nii tegin mina aastaid tagasija ausalt, jube uhke tunne tekib kui 10k järjest suudad joosta. Kuigi lihtne pole see mitte.

    Ja jooksujalanõud on ikka väga olulised, kui tahad oma sammu parandada ja liigeseid säästa. Jalanõude valimine aga on teadus omaette. Õnneks on see ka teenus, mida pakutakse.

    Söömise reegel (vähemalt naiste puhul) on vist ikka nii, et mitte varem kui 1,5h pärast söömist ja kui tahad trenniga rasva põletada, siis pead ka veel pärast trenni ootama vähemalt tunni enne kui uuesti sööd. Kiiresti saad energiat nt banaanist. Kindlasti on trenni ja toitumise osas eksperdimaid kommenteerijaid.

    1. daki Post author

      Tiiu, aitäh! See söömiseasi, ma polnud sellele mõelnudki rasvapõletuse osas, tänks, täna hoidsin 2 tundi enne ja püüan nüüd ka pärast hoida, võib ju meeldiva kasulikuga ühendada. Või siis kasuliku kasulikuga 🙂
      Jooksujalanõud on vist tõesti järgmised, mis vajaksid tõelist update’i.

      1. AbFab

        Söö pärast jooksmist varem kindlasti, ca 30 min ehk. Kerge valk+ süsivesikud amps, taastab lihaste glükogeenivarusid.

  2. Jooksonäge

    Ma lugesin pärast Su postitust ka seda raamatut ja siis veel mõnda jooksuraamatut ja hakkasin ka jooksma. Nii et palun robinal veel selliseid postitusi.

    1. daki Post author

      JEEEEEE! See on see kommentaar, mida ma täiega lootsin, et keegi kirjutab – kuna mu blogil on olnud erinevaid teemasid läbi aegade, umbes nagu mu enda elugi on muutunud, siis alati teeb mind natuke ärevaks, kui ma niimoodi nö helistikku muudan. Kindlasti on inimesi, kelle jaoks pole midagi igavamat jooksmisest, aga nii väga tore on, et on neid, kellele see ausalt huvi pakub ja isegi innustab. Anna mulle oma edusammudest teada, eks!

  3. E.

    Kui ma ühel hetkel otsustasin jooksmist proovida, siis arvasin, et ma olen ilgelt saamatu ja no KUIDAS inimesed jooksevad 10 kilomeetrit.. Okei, isegi 5 oli minu jaoks müstika. Alguses ei hakanud ma mingit vahemaad isegi pingutada üritama, proovisin joosta nii kaua kui jaksan (sörkida siis pigem). Leidsin, et ikka jube nirusti selle aja ja suutmisega.. Hakkasin programme ja nippe otsida ja minu üllatuseks avastasin, et need n.ö algajate programmid olidki mõeldud selleks, et inimesed jõuaksid esialg 10-15 mintsa järjest joosta. Ja mina suutsin seda niigi teha 40 minti järjest. Ma vist polnud enda üle kunagi nii uhke olnud 😀

    1. daki Post author

      Haha, täiega hea ju! Mul oli just see vastupidamiseasi, st eks kindlasti senini on, aga ma olen megalt ikka arenenud, kuigi see 20 tundub sulle kindlasti veidralt väike hulk aega 😀 Muide, mis nipid sul töötasid?

      1. E.

        Mul vist otseselt mingeid nippe polnudki. Tegin enne jooksmahakkamist aktiivselt kiirkõndi (10 km korraga), ja usun, et see andis korraliku põhja alla. Ja jooksma hakates jooksin ilmselt samal kiirusel, mis kõndides. Tegin pisikesi samme, üritasin end liigselt mitte väsitada, aga samas ikka jooksusammum edasi suruda, vältida kõndimist.

  4. Maris

    Minu tagumikul võib ka oma postiindeks olla, soovitan jooksupüksid osta ettevõttelt Nike ja külastada nende outletti Tondi Selveri taga. Ma küsisin konkreetselt selliseid pükse, mis kunagi jalast ära ei kuku, kuskile ei liiguta, ei lähe sõlme ega vaju rebadele ja need ma sealt ka sain. Tagantjärele imestan, miks nii kaua selle ostuga viivitasin.

  5. Ave

    Banaan on t6esti parim pre-workout toit. Kui tunned, et jaksu v2ga pole, aga magu t2is ei taha syya, siis banaan on super nt 15-20 mintsa enne jooksu. Ja p2rast trenni aega 6htus88ki ka teha niimoodi, et n2lg silman2gemist 2ra ei v6ta 🙂

Vasta Ave-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.