Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

Inimesed ja inimeseks olemine 5 kommentaari

minup2ev

Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Ka sinu päeva lugu on oodatud! Täna kirjutab meile oma päevast Liisa-Lotte (32), kes on viimased üheksa aastat elanud Göteboris. Liisa-Lotte kirjutab blogi pidevalt kahes keeles, peamiselt küll iseendale.

6:00-7:00
Kaks telefoni helisevad teineteise vôidu. Kaotaja on see, kes esimesena voodist välja läheb ning duši alla minnes koera köögist välja laseb. Koer tormab voodi juurde, hüppab ning surub voodis olijale ennast nii lähedale, et isegi paberilehte ei saa vahele suruda. ”Lähedaaaaleeeee!” Kahjuks on vahel usalduse näitamine oma tagumendi inimnäole väga lähedale asetamine. Mis ei ole just ilus vaade hommikul.

Hommikusöök on üks ilusamaid hetki hommikust. Abikaasa vôtab Göteborg Posteni sise- ja välisuudiste lehe ning mina loen sporti ja kultuuri. Mitte et ma hooliks spordist, aga ma lihtsalt ei saa hakkama sise- ja välisuudistega ning Ukraina rahutusete alguse ajal nutsin hommikuti. Mu abikaasa lahendas probleemi lihtsalt: nüüdsest mulle uudisteosi lubatud ei ole.

Teisipäevad on mulle trennipäevad, seega ma viin hommikul koera koerahoidu. Tegu on 8 kilogrammiga karva ja halba iseloomu, ta ei ole just hommikuloom. Ta on end ilusti diivanile vôi voodisse teki alla peitnud ning teeb üllatunud näo, kui teda esikusse kutsun/vean/käsutan/urisen. Pakin kõik oma kotid rattale ning alustame koeraga teed hoiu poole. Jalutades on see 15 min, rattaga 7 minutit. Hommikul pahura koeraga on see 18 minutit. Mäest alla pidurdab ta ning markeerib. Ma ei lase tal väga diivatseda, aga ta suudab oma kehakeele ja koonuga väljendada, mida ta arvab meie igahommikusest rutiinist – enne kella üheksat ei ole mõtet toast lahkuda.

Koerahoid on päevakeskus inimestele, kellel on insuldist põhjustatud ajukahjustus. Mis tähendab, et kannatlikkust peab seal olema. Tädi tuleb oma rulaatoriga või tädi, kes ei näe paremast silmast vôi meesterahvas, kellest ma ei ole veel aru saand, kas tal on Skåne dialekt vôi on tal kõnehäire. Koer on jummala rahul. Kui ta kuskil Mariaplani juures saab aru, et ”ahaaa, me läheme koerahoidu”, siis paneb kolmanda käigu sisse ja ma võin rahulikult väntama hakata.

Ning siis on 12 minutit imelist rattateed kesklinna. Muidugi kui tuul ei puhu 9m/s või rohkem, sest siis ma keeldun sõitmast. Pedaalin mööda sadamast, kala kokkuostust, Rumeenia veoautojuhtidest, kes prügikotid on puude otsa riputand (sest siis ei näe neid?) ning kui ma surun end vastumäge, väntab minust mööda ema, kellel on 4aastane laps pakiraamil. Ta on hooletu ning räägib rahulikult lapsega. Okei, mul on naelkummid, see tõstab vändates raskusastet… aga õnneks näen, et tal on elektriga jalgratas. Täiesti ebaaus.

Järntorgetile jôudes proovin sõbralikult kõnni- ja rattateed jagada musta riietatud inimestega. Väsinud üliõpilased ning kontorirotid, kes sisutühjalt vaatavad enda ette. Arvan, et bussijuhtidel on boonussüsteem, et iga alla aetud jalgratturi kohta saab 500SEK ekstra palgalisa.

Väntan mööda suve ootavatest food truck’idest ning välikohvikutest. Kohalikud kerjused ei ole veel tööle tulnd. Talvel alustavad nad 10 ajal.

8:20
Kontoris tervitan inimesi. Iga kaheksas vastab terele. Enamik neist jõllitab ekraani ning ma konstateerin, et mu ülemus endiselt ei vasta terele. Isiklikult ei tasu seda võtta, sest see on meie töö eripära – meil vôib puududa (enamasti puudubki) sotsiaalne oskus.

Ning sukeldume vaikusesse. Kui keegi sind otseselt ei kõneta (kui ka siis) siis ollakse tasa ja jõllitatakse ekraani. Muss mängib kõrvaklappidest ning enamik vestlusi peetakse chati-programms. Ma joonestan suuri metallist konstruktsioone, mis on neli meetrit pikad ja laiad ning mis peavad merepõhjas 20 aastat töötama.

9:30
Kohvipaus. Linna parima vaatega köögis joome kohvi ning räägime, kuidas nädalavahetus on olnud või kirume ilma. Teisipäeval on täitsa okei seda teha. Kolmapäev on selline küsitav päev, siis ei saa nagu uutest plaanidest rääkida.

11:30-12:30
Lõuna. Mul on kaasas eilne kanasupp ja kaks juustuvõileiba. Seisan köögis ja proovin valida strateegilist kohta, kus süüa… Kas räägime lastest (need vähesed naised, kes meil siin on, üks neist on rase), kas räägime remondist või räägime nädalavahetusest. Mmm, võtan selle remondigrupi. Üks poistest parasjagu lahutab. Ma olen temaga varem ka töötanud ning kurb on kuulata. Tüüp käib naisega nõustamises, et lapsevanemad edasi olla, kuid mitte koos elada. Ta plaanib korterist naise välja osta, sest siis on ta naisel käsiraha, et osta endale korter. Ning tütar on iga teine nädal nende juures.

Töötamise vahepeal helistab Eva-Maria ning küsib eesti keeles: “Kas sa töötad vôi teeskled töötamist?”, mis on õigustatud küsimus. Istun parasjagu arvuti taga ning näpin oma telefonist Facebooki, loen kiirelt eestikeelseid blogisid. Üks emapuhkusel olev naine Ameerikas peab naljakat blogi, mille nimi on “The Ugly Volvo” ning Instagramis matšokultuurist rääkivale kontole pannakse kaks korda päevas väga põnevaid sissekandeid. Nädala rääkija/pildijagaja on 19aastane Lähis-Ida päritolu poiss, kes ei taha end sooliselt paigutada kuhugi poole.
Kiidan takka, kui Eva-Maria räägib imetamisest, oma laste karjatamisest ning ta sugulastest ning meie pidevast/endisest kultuuride põrkumisest.

16:00
Kaerahelbepuder. Isegi poisid, kes mu ümber istuvad, naeravad, kui mul söögiaegadest viis minutit üle läheb, sest ma muutun … armsaks draakoniks. Pingelisematel perioodidel on üks neist teinud koosolekul pausi ja öelnud, et me jätkame pärast mu vahepala söömist.

18:45
Täna on trennipäev, sellepärast ka nii pikk päev tööl.

Klubi, kus olen treeninud kolm aastat, on kesklinnas, rattaga ainult 3 minutit. Lehvitan möödudes kontori vastas istuvale kerjusele. Suvel on seal väga armas naine, aga praegu on meestehooaeg. See ei saa olla just väga fun, istuda sitas suusailmas ja oodata raha.

Klubi ukse avades lööb ninna vietnami salvi ja vanade saabaste lôhn. Poksikindaid teatavasti ei saa mingi valemiga pesta … Ning see ajapikku korjab külge väga erilise lõhna/haisu.

Tai poks on super. Juba klubi on üle prahi, minusuguste tädide kõrval treenivad meitstrivõistlustel käivad tüübid ning õhkkond on täis austust ja nalja. Poolpaljad väga kaunid mehekehad ning enesekontroll ning austus.
Jätkan 1,5 tunni pikkuse trenniga, mille lõpuks saabub mu pähe vaikus ja rahu. Mind lüüakse kõhtu ja ma löön tagasi, ma kiidan takka, kui mu partner higi voolates jalalööke teeb. Ma leian, et mäng 10 minuti jooksul teha 100 burpee’d, on täitsa tore. Rõhutan, ma ei ole supervormis ning kaalun 80 kg. Mul on piisav rasvakiht jama näen välja, et ma enamasti jalutan koeraga, mitte ei treeni intensiivselt neli korda nädalas. Aga koogid ja alkohol on seda väärt.

Dušš, naistega riietusruumis rääkimine. Naermine.

Kuna treenin ilma prillideta ning olen suht kehv inimeste äratundmises ning nimedes … Siis ilma Fbookita ma ei tea, kellega ma just rääkisin. Vahel kui trennis partnereid vahetame, tunnen ta kehakeele järgi ära, aga nägu – seda inimest pole ma kordagi näinud.

20:48
Rattaga koju, vannun kui Stigbergstorgetile üles väntan. Vaatan mööda sõitvaid tramme, mis on täis inimesi ning väntan veel kaks mäge.

Mu imekaunis abikaasa on teinud õhtusöögi. Sügan koera, räägime tööpäevast, ta teeb kommentaari, et ma pesku nõud… Ma teen kiisu-miisu nägu ja proovin seda vältida, aga kaotan.

Ning siis voodisse, koer magab köögis, kuigi ka igal õhtul on tal suhtumine: “Mis mõttes, ma ei ole kunagi sellest kuulnud, et ma peaksin kööki oma pessa ronima!”

Kuna me môlemad abikaasaga näpime oma nutitelefone liiga palju, on meil reegel, et pärast 21:30 me telefoni ei näpi. Ainus, kes sellest kinni peab, on koer.

22:36
Idee järgi on magamisaeg kell 22, tegelikkuses palju hiljem.

Praegu loen rootsi keeles raamatut “Ladies number one detective agency”, aga konstateerin, et inglise keel on palju sobilikum selleks. Esimesed kaks sellest sarjast lugesin inglise keeles ning Aafrika on siis palju kaunim.
Silm vajub kinni ning lükkan oma jääkülmad varbad abikaasa karvaste jalgade vastu. Ta kiljub nagu naine ning kodub igaõhtune vestlus. Tema küsib, miks ma oma varbaid teki alt väljas hoian ning mina süüdistan oma madalat vererõhku.

Nüüd olen valmis uueks ööks.

5 thoughts on “Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

  1. Saara

    Ma räägin küll vaid enda eest, aga .. tahaks väga lugeda sinu enda mõtteid, mitte kellegi teise omasid. Sest see on SINU blogi, kuhu lugema tulen. Mitte ajaleht või esseede kogumik vms, kust eeldaks mingit mitmekesisust ja mitut autorit. Palun ära postita neid “külalispostitusi”.

  2. Maie

    Mulle just meeldivad külalispostitused. Need inimesed, keda meile tutvustada tahad, on ju ka osa Sinu isiksusest ja elust. Vaheldus on tore. Aitäh 🙂

  3. Mari

    Eieieieiei…
    See minu päeva sarjake on just nii kihvt mõte ja ootamatult põnev on lugeda tavaliste inimeste tavalistest päevadest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.