agu sihvka

Täna ilmus Delfi Naistekas mu järjekordne kolumn, sel korral kirjutan ma #naistejuttudest. Teadupoolest ma ise kommentaare ei loe (miks? sest eelmine kord kui lugesin, tahtsin kohe eneka teha. ja praegu on elu liiga ilus, et eneka peale aega raisata), aga sõbrad on juba mitu aega rääkinud, et mulle on tekkinud üks püsiaustaja.

Nimelt on üks kommentaator, kes järjekindlalt iga kolumni all küsib, et miks mu abielu ei püsinud ja MIDA SEE DAKI OMETI TEGI, et ta mees minema läks. (See osa vist varieerub, vahepeal heidetakse mulle ette, et miks ma ta küll välja viskasin, teinekord aga olevat mina see mustem pada.) See on ikka täitsa müstiline, kuidas inimmõistus töötab,  kas pole.

Tabloiditöötajana saan ma väga hästi aru, miks lugejaid alati lahutused-abielud huvitavad. Põnev on ju! Nii väga tahaks näha teiste musta pesu: kas on ka sama must kui meie enda oma? Või on mustem? Pesevad kuidagi teisiti? On nad ehk samasugused inimesed nagu meie või puuksutavad vaid vikerkaari ja toituvad vaid kasteheinaveest?

Umbes nagu mu eelmise lahkuminekuga – ka tol korral kuus aastat tagasi sain ma hunnikutes kirju ja maha pidada uudishimutsevaid vestlusi. Mis siis ikkagi juhtus? Mööngem, eelmine lahkuminek oli kordi skandaalsem, eks ole. Aga juba siis kirjutasin ma avalikult ja pikalt-laialt sellest, kuidas enam ma seda viga ei korda, et oma eraelust liiga palju blogis kirjutaksin. Ja ma pidasin ma sõna, vähemalt omast arust on mul alati piirid väga paigas olnud. Kui olen millestki kirjutanud, siis AINULT läbi enda tunneteprisma, kuigi jah, ka see on tekitanud hõõrdumisi teinekord. Sest paratamatult mõjutad sa oma tunnetega teisi ja teised mõjutavad su tundeid…

Ja nagu ma ei kirjutanud blogis meie suhte algusest, ei kirjutanud ma ka sellest, et abielluda plaanime. Pulmapäeval jätsin blogisse vaid ühe vihje, et midagi on toimumas – kes teadsid, need teadsid. Rasedusest teatamisega ootasin kah, kuigi spekulatsioonid tiirlesid… Ning samas vaimus mainisin põgusalt ka lahkuminekut.

Teistmoodi on see kummaline, et ma pean põhjendama, MIKS ma ei põhjenda avalikult oma suhte lõppemist. Suhted ikka saavad läbi, see ei ole mingi uudis ju. Väga suur protsent suhteid lõppeb just sellises faasis nagu meil – kui laps on paariaastane, selja taga on nii palju elumuutvaid asju, millest osad kasvasid kriisiks, teised mitte… Ja peamine on see, et siin ei ole tegelikult ju süüdlast. Me mõlemad oleme süüdi, ühtemoodi. Ma ei tea, mis ülestunnistusi see kommentaator ootab, aga iga mõtlev inimene teab, et niimoodi tavaliselt suhetes on. SUHETES ON KAKS OSAPOOLT. Kaks inimest, kes armastavad, kaks inimest, kes tülitsevad, kaks inimest, kes teevad haiget ja kaks inimest, kes kas saavad hakkama või ei saa.

Ja ma ütlen veelkord: mul on tõesti kahju, et kõik nii läks. Ma tõesti pole kedagi teist nii palju armastanud kui oma lapse isa. Ta oli mu elu suurim armastus. Aga Mila vajab õnnelik-olemiseks kahte ÕNNELIKKU lapsevanemat.

Ma võin öelda, et ma olen praegu kordi ja kordi õnnelikum kui aasta tagasi. Ma ei tea, kas seda on kõrvaltvaatajale näha, aga see polegi oluline. Oluline on see, et Mila on õnnelik. Ja ta on.

Muidugi on olnud kohutavalt raske. Vahel on nii valus, et ma ei saa voodist püsti. Alles eelmisel nädalal ma nutsin, käsi pliidile toetatud, et ma köögipõrandale kokku ei vajuks. Nutsin nii valjult, et hing jäi kinni ja kassid tulid kräunudes uurima, mis lahti. Vahel tundub, et ainus variant ellujäämiseks on alla anda ja surra (paradoksaalne, ma tean). Vahel tundub, et viimased aasta-poolteist on olnud sürreaalne unenägu. Vahel tundub, et ma pole maailma selgelt juba mitu aastat näinud – see oli enne rasedust viimati, edasine on juba raseduse, kolimise, hormoonide, magamatuse, sünnituse, imetamise, magamatuse, sünnitusjärgse depressiooni ja kildudeks purunemise virvarr.

Aga siis on hetked nagu eile. Tegin köögis süüa, viskasime Ruumiga nalja, mängis hea muusika, Mila tuli ja sundis mind istuma, et saaks minuga kallistada, akna taga tegi tööd isa, kes ehitas mulle imeilusa metsviinapuuväätide sõrestiku. Ja ma jälle tundsin, et mu elu on fantastiline. Oh, muidugi, paska on nii palju, et vahel on sitas sumpamisest silmamunad ka valusad, aga ikkagi, ilusat on nii palju rohkem.

Nii et, kallis fänn-kommentaator, siin on su vastus. Teinekord tahad midagi teada, tule küsi otse.

Kuigi ega ma ilmselt siis midagi teistsugust ei vastaks.