stop starting histories

Määratlemata 7 kommentaari

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).

7 thoughts on “stop starting histories

  1. Mir

    Kas oled juba kuulnud, et PÖFFil linastub Paul King’i uus film “Bunny and the Bull” ehk “Jänku ja pull”, kus muuhulgas lööb ka kaasa Noel Fielding?
    Tallinnas on see film 3.dets, Tartu kuupäeva v.t PÖFFi kodukalt.

    1. daki Post author

      Ma pole veel jõudnud PÖFFi kava täielikult läbi lugeda (okei, ainult esimese Tartu päeva), aga ÕUMAIGAAD!!! Aitäh, et ütlesid!

  2. Tats

    Kas Noel on Never Mind the Buzzcocksis tagasi? Ja Simon ka?
    Kui jah, siis peaks küll uuesti vaatama hakkama?

    1. daki Post author

      Noel tuligi nüüd Bill Bailey asemele, nagu ma aru sain. Aga Simonit ei ole.

      Soprano, mis mõttes ei eruta, muidugi erutab, aga unedesse on tulnud Noir millegipärast.

  3. berit

    vaatasin su jõulukujundust ja silm jäi lause peale “Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.”

    havi käsul, daki soovil .. 🙂

    1. daki Post author

      Ja ma kirjutasin selle enne, eks ole. Nii et kõik oli plaanitud! See kõik oli hoopis MINU kaval avantüür;)

Vasta Soprano-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.