traditsiooniline

sügis

Ma olen mõnes mõttes väga traditsiooniline inimene. Ma armastan oma väikseid harjumusi. Mulle meeldib, kui kohe ei viitsigi nõusid ära pesta, kaussidesse vähemalt vesi lasta, et hiljem ei peaks kaapima. Mulle meeldib pärast toidutegemist kohe pliit lapiga üle käia. Mulle meeldib mu parkimiskoht (probleem on selles, et teised naabrid ei tea, et see on MINU parkimiskoht). Mulle meeldib veeta jõululaupäev oma vanemate juures ja mulle meeldib enne lauda istumist käia surnuaial, täpselt nii, nagu on tehtud igal aastal viimased 15 aastat. Mulle meeldib, kui mu magamistoa raamaturiiulis on raamatud, mida ma armastan elutoas olevatest natuke rohkem. Mulle meeldib – ei, ma PEAN saama magada kahe padjaga, millest üks käib üle pea. Mulle meeldib hommikul pikalt logeleda ja kohvi juua ja riiderit läbi lugeda. Mulle meeldib oma sünnipäeva suurelt pidada. Mulle meeldib, kui ma tean, kus ma lähimad viis aastat elan. Ja mulle ei meeldi kolida, sest see raputab mind harjumuspärasest mugavusest välja, pluss see on tohutu vaev, kogu oma kräpp (E. Ilves, et al) kokku pakkida ja kaste treppidest üles-alla tassida.

Mõnes mõttes olen ma väga traditsiooniline ja mugav inimene.

Teisalt mulle meeldivad spontaansed üritused. Mulle meeldib, kui reedeõhtul tehakse midagi põnevamat kui tavapärane õlle-jutt-lauajalka. Mulle meeldiksid kostüümipeod ja mulle meeldiks vahepeal käia kuskil tantsimas. Mulle meeldib istuda lambist autosse ja sõita kuhugi kaugemale. Mulle meeldib ööbida hotellides ja ma ei tunne üldse puudust oma voodist neil puhkudel (küll aga tunnen ma ALATI puudust lisapadjast). Mulle meeldib lennujaamades hängida, kui millegipärast lend edasi lükatakse.

Aga mulle meeldib teada, kus ma ööbin, kui ma lõpuks kohale jõuan.

Selles mõttes on praegune elu natuke keerukas ja ärevust tekitav, sest ma ei tea, mis saab minust näiteks kevadel. Ma ei tea, kus Eesti otsas me elama hakkame või millal üldse saab soetada midagi, mis on PÄRIS oma (soovitavalt aiaga ja inimestest kaugel). Raske on ikka see paarisuhtevärk teinekord. Kui ma oleks üksinda, siis saaks ma oma viisaastakuplaani ära koostada ja hakata vaikselt selle järgi tegutsema. Praegu aga pean ma ootama ja vaatama, kuhu eluteed suunduvad. Muidugi võiksin ma sellest hoolimata oma viisaastakuplaani koostada ja hakata selle järgi tegutsema, aga päriselt nii ikka ei saa, selle pärast, et ma pole ÜKSI, pole ainult mina ise, kellega arvestada.

Naljakas on see, et me eile kohvikus (sest Tartus pole loomaaeda kui Zavood välja arvata) rääkisime ja ma tabasin end üllatavalt mõttelt: kui ma oleksin praegu üksi, siis mul ilmselt oleks juba laps. Kuna aga mul on mees, siis mul praegu veel pole last.

(Nimelt olen ma terve oma elu üsna kindel olnud, et mind ootab ees üksikema elu ja mul olid selleks kõigeks juba plaanidki valmis tehtud, kuidas täpselt ja millal. 25-26 eluaasta oli see aeg, mis on kirjas lahtris “millal”.)

Sisemuses kaklevad aga ikka kaks poolt. Neist üks ütleb, et ma pole veel valmis, sest mul on enda sirgeks tõmbamisegagi päris palju veel tegemist. Seesama väidab ka, et ongi hea, saab veel käia ja reisida ja kasvõi teise riiki kolida, kui tuju tuleb (see üks nimelt unustab pidevalt ära, et mul on kassid, keda ma ei saa mingi nipiga maha jätta pikemaks ajaks). Teine aga tuletab vaikselt meelde, et vanus hiilib ligi, praegu on prime time tegutsemiseks, praegu ma veel JÕUAKSIN. Selle peale hakkab esimene naerma ja tuletab meelde, et mul on vaja lapse saamiseks veel kuskil 10 kilo maha võtta (et ma rasedaks jäädes hiiglase mõõtmetesse ei paisuks) ja et üleüldse, vabadus on äge!

Niimoodi nad siis vaidlevad, mina vaatan pealt ja kehitan õlgu. Praegu ei sõltu niikuinii miski mu sisemistest tülitsevatest häältest. Praegu sõltub kõik neist otsustest, mis me kahekesi vastu võtame.

Keeruline värk see paarisuhte värk.

Väljas on sügis. Võib-olla sellepärast ongi mul sellised mõtted peas tiirlemas, et sügis on otsade kokku tõmbamise ja uute alguste aeg. Ühest küljest tahaks millelegi joont alla tõmmata, teisest küljest tahaks juba teada, kas mul kunagi on oma peenramaa ja mitu kevadet pean ma veel seda ootama.

Pildi allikas: www.freephotosbank.com

2 mõtet “traditsiooniline

  1. Evu

    Olen nõus, et ka sügis (lisaks kevadele) on mingis mõttes otsade kokkutõmbamise ja uute alguste aeg. Kuna mu elu on alanud juba 20 aastat ja ilmselt veel mitu aastat edaspidigi algab septembris (ikka õppeaasta järgi), siis on seda mustrit lihtne märgata ja seletada.
    Mis puutub suhetesse, siis needki järgivad seda mustrit teatud järjepidavusega.

    Nii et miskid sarnased mõtted on minugi peas. Pime aeg paneb rohkem mõtlema ja endasse vaatama.

    Vasta
  2. Kerstu

    … ja ega mehedki pole väga kaugel sarnastest mõtetest.

    Arvan, et rolli mängib vastav iga; selleks eaks läbielatud mõtete kvaliteet, hulk ja eripärasus.

    Vasta

Vasta Evu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.