dakiblogi 18

Eelmisel esmaspäeval ärkasin ma ehmatusega üles unenäost, kus ma olin vaadanud, pea kuklas, taevasse. Taevas lendasid üle minu pea sõjalennukid, aga sellised sõjalennukid, mida minu silmad polnud veel näinud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Kurat, hakkabki pihta ja venelastel on selline sõjatehnika, milleks keegi ei osanud valmis olla.”

Ärgates ma muidugi teadsin, et pole see mingi “prohvetlik” unenägu, selleks ei pidanud keegi meist olema prohvet, et tänaseid sündmusi ette näha. Me kõik ju teadsime, et see tuleb, selles polnud ju mingit kahtlust. Küll aga ilmselt kuulsin ma läbi une sõjalennukite madallendu, mis sellise unenäo päästikuks oli. Ämari lennuväljast vaid paari kilomeetri kaugusel elades on sõjalennukid mu elu tavaline osa.

Kuid kunagi varem pole need mu und seganud. Pigem ikka tekitanud kaitstud ja hoitud tunde. Ja kuna ka kaitseväe harjutusväli on siinsamas küla külje all, vaid mõnisada meetrit kodust, siis olen naljatlenud, et kas ma üldse saaks aru, et sõda on alanud, kuna püssipaugudki on mu elu tavaline osa.

Aga täna, vabariigi aastapäeval, tegin ma alustuseks annetuse Ukraina laste heaks (seda saab teha siin) ja siis lihtsalt istusin köögis ja nutsin. See nutt tuli peale nii meeleheitlikult ja ootamatult, et tõmbas hinge kinni. Ma nutsin ukrainlaste pärast, ma nutsin oma Kiievi vanaonu pärast, kes suri aasta tagasi ja kelle silmad enam seda sõjakoledust ei näinud. Nutsin tema tütre ja tema pere pärast, kes ikka veel Kiievis on. Nutsin oma lapse pärast, kelle tulevik on nii ebakindel, sest mis maailma oleme me loonud? Ja nutsin iseenda ja oma kasside pärast, sest kui ma peaksin praegu minema, siis… kuhu ma läheks? Kuidas ma läheks?

Tahtsin minna tagasi magama, või noh, lõunauinakut tegema, sest reaalsus tundus nii overwhelming; ja pealegi olen ma ka niisama väsinud. Aga siis sain aru, et kui ma ka täna ei kirjuta, siis… Nojah, mis sellest siis oleks olnud. Suurt midagi.

Mõtlesin veel oma igapäevatöö peale, mis muidugi õnneks või kahjuks pole enam uudistemaailmas. Et ühest küljest on vaimsele tervisele nii tähtis, et jätkaks eluga nii nagu ikka, sest see on reaalsuse pidepunkt ning kuna mu seltsielu on ikka pigem harv, on just kolleegid need, kes pakuvad nii väga vajalikku inimkontakti ja tunnet, et sa oled kuskil vajalik, et su oskused on millegi loomisel abiks. Isegi kui selle loomine võib lõpuks ajaloos olla midagi, mis osutub pikas perspektiivis kasutuks, sest oleme Kolmandas maailmasõjas.

*

Aga dakiblogi on siiski 18. Saanud täisealiseks. Ja maailm on selle pea kahe kümnendiga muutunud tundmatuseni. Ka mina ise olen muutunud enda jaoks kohati tundmatuseni. Mõned asjad on ikka muidugi samad – ikka veel otsin armastust, kuid nüüd ehk olen jõudnud selle olulise algsätteni, et armastust enda vastu enam otsima ei pea, see on olemas nii sügaval sisimas kui ka pinna peal kohe võtta. Aga vahel muidugi ma ei tea, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et ma kasvataksin üles lapse, kel on olemas kõik vajalikud tööriistad, et maailmas hakkama saada. Kas sellest piisab, et tagada südamerahu. Kas sellest piisab, et teha enda jaoks parimaid otsuseid. Ma ei tea. Eks see elamine üks suur eksperiment olegi ju.

Ma vaatasin just oma käsi ja sain aru, et lõpuks ei näe mu käed enam noored välja. Et lõpuks nad näevad välja nõnda, et hakkavad vaikselt vananema. Olen seda kaua oodanud. Äkki nüüd lõpuks on siis ka endal oma vanust lihtsam tajuda?

Igal juhul. Head vabariigi aastapäeva, sest see on nii tähtis, et meil meie vabariik on, isegi kui peame jagama seda täielike sitapeadega. Aga vabadus on neilgi olla, paraku. Ja siis muidugi: slava Ukraini! Te tulete sellest võitjana välja, te lihtsalt peate.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.