Daki targutab: Ei mina (rohkem) lapsi taha!

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Kolumn Delfi Naistekale oktoobrikuust 2012.

 

Olin Tartus emal külas, õde oma alla-aastasega samuti. Meie mõlemad lapsed lärmlesid – noh, nagu lapsed mänguhoos ikka. Püüdsime neist üle rääkida, samal ajal põnnide tegevusel silma peal hoides, et keegi kellelegi viga ei teeks. Ühel hetkel ohkasime mõlemad raskelt ja hakkasime oma sünkroonohke peale naerma.

 

“Issand, sellistel hetkedel ma veendun jällegi, et ma kohe kindlasti ei taha rohkem lapsi,” ütlesin. Ja enne kui lause lõpetada sain, ütles õde: “Appi, ma ei jõua järgmist ära oodata!”

 

Naljakas, kas pole? Üks ja sama situatsioon – laste tekitatud kaos, vanemdamisväsimus*, püüd sadat erinevat asja ühel hetkel hoomata… Üks ja sama situatsioon, kuid mõjus meile täiesti erinevalt. Mind ikka ja jälle üllatab (meeldivalt) tõsiasi, et inimesed on nii erinevad.

 

Ma olen juba mõnda aega teadnud, et lähiaastatel ma teist last kindlasti ei muretse. (Kah üks huvitav sõna – “muretsema”. Miks on laste saamine “muretsemine”?) Kui üldse kunagi veel selle teekonna jalge alla võtan, siis mitte enne kui seitsme-kaheksa aasta pärast. Pigem siiski tunnen, et mulle ühest lapsest täiesti piisab. Mu õde on aga sedameelt, et parem olgu lastel väike vanusevahe, siis on neil tore koos mängida ja kasvada. Minu meelest peaks aga vahe olema võimalikult suur, et mõlemad lapsed saaks piisavalt tähelepanu ja sa saaksid koos temaga rahulikult kasvada. Minu arust on õudne ette kujutada, et ma peaksin praegu uuesti rasedaks jääma! Alles ma toibun kogu raseduse ja titeaja õudustest! Ja uuesti sama trall? Tänan, ei!

 

Ja samas ma saan aru ka neist, kellele meeldib kogu selle lasteasjaga ühe hooga ühelepoole saada. Et teeme ära, siis on tehtud. Aga ma tunnen, et mulle absoluutselt endale ei istu see. Mulle meeldib kogu oma armastus ja tähelepanu oma tütrele suunata, mulle meeldib, et ma ei pea aega ja tundeid jagama. Muidugi olen ma täiesti kindel, et armastaksin oma teist last sama meeletult, kuid ometi meeldib mulle praegune “kaksindus”. Et on tema ja olen mina, me oleme igapäevane tiim, meil on oma rutiin, omad naljad, omad saladused… ja see on nii mõnus!

 

Ainus, mis mind natuke kurvastab, on see, et Milal jääb tundmata “õendus”. Kui mõnus on mu õde ja minu suhe temaga! Sest terved aastad olin ma ju temaga igapäevane tiim, ka meil oli oma rutiin, omad naljad, omad saladused… Ka mu äi avaldas arvamust, et ma ei peaks oma teise lapse mitte soovimises nii egoistlik olema. “Nii hea on ju lastel koos kasvada!”

 

Aga minu meelest on Milal piisavalt seltsilisi, kellega ta praegugi saab koos kasvada. Tal on täditütred ja tädipoeg, naabritüdrukud ja minu sõbrannade vanuselt lähedased lapsed. Õige pea hakkab ta hoius oma täditütardega veelgi enam aega veetma, siis tuleb juba lasteaed… Ja nii hea on, et need õhtused tunnid, mis me saame isekeskis veeta, on vaid MEIE aeg. Mul on tunne, et ta võidab sellest rohkem kui kaotab.

 

Kuid selles olukorras on see halb asi, et tegelikult ei tea ma ju kunagi, kuidas oleks teistmoodi otsustades olnud. Ma ei saa minna ajas tagasi ja mitte saada teist last, et siis võrrelda lõpptulemusi – kas Milal oleks õe-vennaga parem või mitte. Või kuidas mul endal oleks, mis tunne oleks olla kahe lapse ema. Ei saagi teada, peab tegema selle ühe otsuse ja tagajärgedega lihtsalt elama. Üleanalüüsimata.

 

Jap, mina ju teada-tuntud mitte üleanalüüsija…

 

*Ma nimetan laste kasvatamist vanemdamiseks, mugandatud ingliskeelsest sama tähendusega sõnas parenting. Mul on nimelt tunne, et “vanemdamine” on hoopis teise tähendusega kui karmikõlaline “kasvatustöö”.

 

2 thoughts on “Daki targutab: Ei mina (rohkem) lapsi taha!

  1. Evelin

    It`s so true! Jeekim, ma oleksin nagu ise kirjutanud selle jutu 😀 Olen nii palju kordi täpselt samu mõtteid veeretanud, üks või kaks (kusjuures 3 last pole nendesse mõttemängudesse millegipärast iial sattunud, ja sealt ülespoole on minu silmis juba puhas kangelastegu). Samas meenutan oma lapsepõlve ja lisaks sellele hirmtoredale õega mängimise ajale mahtus sinna ka üksjagu tulist vihkamist, tuntavat ülekohut, sest mina kui vanem õde pidin lihtsalt olema alati targem ja tublim ja mõistlikum. Selle toreda “mängukaaslasega” kaasnes ka paras ports jamasid, tülisid ja vastutust. Äratuntav ja tajutav õearmastus saabus millalgi peale keskkooli. Kas ma tahan seda oma lapsele? Ei. Niiet iga jumala kord, kui ma samu plusse ja miinuseid kaalun, kaldun ma siiski arvama, et tehtud otsusused ongi kõige õigemad ja kuna ma ei pea ennast ka just eriliseks kanaemaks, on isegi hästi, et mul ükski laps on 🙂 Ja see üks-ühele koos veedetud aeg on niiiiiiiiiiiii oluline, seda ei ole nii laialt käes iialgi ühelgi väikse-vanusevahega-lapsel. Pigem panustan vähematesse lastesse rohkem kui rohkematesse lastesse vähem, sest mulle lihtsalt sobib nii. Mul on laps 7 ja titeea õudused pole veel meelest kadunud ja ikka taban end mõttelt, kas ma üldse tahan veel. Paraku pressib vanus ka takka ja ühel hetkel tuleb otsustada.
    Sul on äge blogi! Loen seda tavaliselt kommenteerimata, kuigi tihti tahaks lausa karjuda, et just nii see kõik ongi ja kui hea, et on teisi samasuguseid ja nii erinevaid inimesi veel 🙂

  2. C

    Mul pole küll endal lapsi, aga õena olen praegu väga õnnelik, et meie vanusevahe vaid 2,5 aastat on. Jah, lapsena oli ka meil tülisid, kus läksid käiku nii hambad kui küüned, aga seda laps olemise aega on ju suhteliselt vähe. Nüüd on mul aga terveks eluks inimene, kes armastab mind tingimusteta ja on alati olemas (olnud). Ja meie puhul annab vereside siinkohal lisadimensiooni. Samal ajal lähedasel sugulasel on oma õega vanusevahe 8 aastat ja ta on öelnud, et kadestab meie suhet, sest nemad ei kasvanud niimoodi lähedasteks. Muidugi võib tugevat sidet kogeda ka “mitte õega”, kuid vähemalt minu jaoks on “õendus” midagi väga erilist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.